FOTO: Urmas Nemvalts

Homme on riigikogus kooseluseaduse teine lugemine ning kui see on läbitud, läheb seadus juba selle nädala neljapäeval kolmandale ehk viimasele lugemisele. Vähe on eelnõusid, mis oleksid esile kutsunud selliseid tundepuhanguid nagu kooseluseadus, ehkki on sadu õigusakte, mis mõjutavad hoopis suuremat hulga Eesti inimeste igapäevaelu kui kooseluseadus.

Ühe mittetulundusühingu eestvõttel on korraldatud ulatuslik kampaania selle seaduse vastu, mis tipnes eile meeleavaldusega Toompeal. Loomulikult poleks see kampaania saanud olla nii mõjukas, kui taustal poleks suure osa Eesti inimeste väärtushinnangud, mis tingivad nende eitava suhtumise homoseksuaalsusse ja samasooliste suhetesse. Aktivistid on lubanud, et surve riigikogu liikmetele ei lõppe ka siis, kui seadus vastu võetakse.

Teist osa Eesti inimesi paneb aga imestama, et leidub aktiviste, kes on eesmärgiks võtnud homoseksuaalsete inimeste õiguste vastu võitlemise. Miks on mõned inimesed valmis hommikust õhtuni tegelema sellega, et üks väike vähemus ei saaks oma elu korraldada ja riigiasutustega praktilisi asju ajada nii, nagu nad tahavad ja õigeks peavad?

Traditsioonilist perekonda ohustavad tegelikult meile kõigile üldjoontes tuntud sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid alates majandusraskustest kuni puudulike oskuste ja teadmisteni paarisuhte hoidmisel ja laste kasvatamisel. Nende asjadega tegelemine on aga keeruline ja neid pole avalikkusele kaugeltki nii lihtne esitada kui vihast hirmusõnumit, et kooseluseaduse vastuvõtmisel langeb ühiskond tükkis moraali ja tavalise perekonnaga kokku. Viimast muidugi ei juhtu ega juhtuks ka siis, kui praeguse ettevaatliku seaduse asemel lubataks samasoolistele kiriklikku laulatust. Koos elavaid samasoolisi paare on ka suurtes ja tolerantsetes ühiskondades umbes pool protsenti täiskasvanutest ning nende arv pole kusagil hakanud «epideemiliselt» kasvama. Seadus ei sunni kedagi homoseksuaalseks hakkama.

Vett ei pea ka argument, et vähemuste õiguste kaitsmine on demokraatiavastane. Vastupidi, vähemuste kaitsmine enamuse ülemäärase diktaadi eest on üks demokraatia toimimise nurgakive. Lõppude lõpuks on meil Eestis ka kristlased selgelt vähemuses võrreldes «uususklike» ja ateistidega. Siiski ei lubaks me mingil tingimusel kristlasi ahistada. Meil kõigil on suuremaid või väiksemaid eripärasid ning keegi meist ei tahaks olla nende pärast ahistatud ja sildistatud.