Iseseisvuslaste sügis: kas katalaanid on järgmised

Andres Kasekamp. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Balti riikidel on ootamatult kujunenud oma roll Kataloonia iseseisvuspüüdluste draamas. Oleme nõrgim lüli nii Madridist kui ka Barcelonast vaadates.

Üks tont käib ringi mööda Euroopat – separatism. Parafraasides Karl Marxi, selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud. Üha enam on Euroopas kuulda väikeste rahvuste hääli. Šoti iseseisvuse referendum 18. septembril tõi selle kasvava trendi lõpuks selgelt pildile.

Kuigi šoti iseseisvuslased kaotasid, innustab referendumi õnnestunud korraldus ja eeskujulik näide demokraatia toimimisest teisi. Pealegi, rahvahääletuse tulemusena lubas ­Suurbritannia valitsus veelgi ulatuslikumat autonoomiat. Järgmine tuleproov toimub Barcelonas, kus katalaanid nõuavad, et Hispaania annaks neile samasuguse õiguse hääletada, nagu London andis šotlastele. Kataloonia valitsus on kuulutanud rahvahääletuse iseseisvuse küsimuses välja 9. novembriks.

Eestlastele on ühest küljest sümpaatne, et väikesed rahvad nõuavad oma enesemääramisõigust, aga teisest küljest tekib hulk lahtisi küsimusi kaugeleulatavatest tagajärgedest.

Nii nagu Šotimaa, kaotas ka Kataloonia oma iseseisvuse kolme sajandi eest, ent šotlased loobusid sellest vabatahtlikult, samas kui katalaanid alistati väevõimuga. 20. sajandil kannatati Franco diktatuuri all, kuni 1978. aasta demokraatlik põhiseadus lubas Kataloonia autonoomse valitsuse taastada. Keskvalitsus ja Barcelona jõudsid 2006. aastal kompromissile, mis suurendas Kataloonia autonoomiat, ent 2010. aastal tühistas Hispaania konstitutsioonikohus saavutatud kokkuleppe sätted. Iseseisvusliikumine on pärast seda otsust hoogu võtnud. Katalaani rahvuslased väidavad, et Madrid pole neile praeguse põhiseaduse raames jätnud muud võimalust kui taotleda iseseisvust. Rahulolematust on kasvatanud ka viimaste aastate ränk majanduskriis ja Hispaania valitsuse kasinuspoliitika.

Viimastel aastatel on katalaanide rahvuspäeval enam kui miljon inimest tulnud tänavatele oma rahvuslikku meelsust avaldama. Selles on võetud eeskuju Balti riikidest – 11. septembril 2013 korraldati iseseisvuse toetuseks pooleteise miljoni inimese osalusel inimkett üle Kataloonia.

Katalaani iseseisvuslaste põhiargument on, et Hispaania riik käsitleb Katalooniat ebaõiglaselt. Sellele esitatakse peamiselt majanduslik põhjendus: Kataloonia toodab märkimisväärse osa Hispaania rikkusest, aga annab ülemäära suure osa sellest ära keskvalitsusele ümberjagamiseks vaesematele piirkondadele, saades ise riigilt vastu kehvemaid teenuseid ja vähem taristuinvesteeringuid kui teised regioonid.

Võrreldes šoti rahvuslusega võiks katalaanide oma olla eestlastele mõistetavam, kuna selle keskmes on keel. Kataloonia rahvuslased püüavad vähendada muljet natsionalismist, kartes, et see kahjustaks nende püüdlusi, sest suure osa Kataloonia rahvastikust moodustavad mujalt Hispaaniast sisse rännanud inimesed. Eestlastele on raskesti usutav katalaanide väide, et suur osa sisserändajatest pooldab iseseisvumist, sest nemadki tajuvad majanduslikku diskriminatsiooni keskvõimude poolt. Muidugi pole katalaanide või šotlaste olukord demokraatlikus õigusriigis võrreldav Balti rahvaste omaga totalitaarses režiimis.

Madridi seisukoht on kategooriline: rahvahääletus on põhi­seadusvastane, punkt. Briti valitsuse suuremeelsus selles küsimuses oli ilmselt osaliselt ajendatud poliitilisest rehkendusest, et enamik šotlasi nagunii iseseisvust ei taha. Arvamusküsitlused Kataloonias on jälle näidanud, et umbes pool elanikkonnast suhtub iseseisvusesse positiivselt.

Põhiseaduslikust keelust mööda pääsemiseks võttis Kataloonia parlament septembris vastu seaduse, mis lubab korraldada mittesiduvaid rahvaküsitlusi. 27. septembril kuulutas Kataloonia peaminister Artur Mas mittesiduva rahvaküsitluse välja 9. novembriks. Hispaania valitsus kaebas seaduse kohe konstitutsioonikohtusse ning kohus otsustas kiirkorras 29. septembril seaduse kuni viieks kuuks peatada.

Kataloonia valitsusel on viisteist päeva aega, et esitada kohtule oma vastuväited. Kui juhtub nii, et katalaane sunnitakse oma rahvahääletusest loobuma, siis alternatiivne stsenaarium on Kataloonia parlamendi uute valimiste väljakuulutamine. Arvatavasti võidaksid valimistel ülekaalukalt iseseisvust pooldavad erakonnad. Nii demonstreeritakse rahva arvamust ja antakse tugev mandaat iseseisvuse poole edasi püüdlemiseks. Samas koosneb Kataloonia valitsus koalitsioonist ja jõudude vahekord ei taga, et sama valitsus jätkab.

Nagu Šotimaa puhul, on ka Kataloonia võimaliku iseseisvumise puhul võtmeküsimuseks jätkamine Euroopa Liidus. Selles küsimuses pole vastust ette teada. Keskvõim hirmutab katalaane väitega, et nad jääksid ELi hüvedest ilma. Paradoksaalselt on ELi liikmesus võimaldanud katalaanidel liikuda iseseisvuse poole. Katalaanid on mänginud juhtivat rolli 1990ndatel loodud ELi regioonide komitees, mis on andnud tublisti enesekindlust juurde. Iseseisvuslased jälle lubavad kodanikele helgemat tulevikku ja et uus riik jätkab ELi liikmena. Vastupidiselt Šotimaale saaks Kataloonia omaette majanduslikult arvatavasti kenasti hakkama ja eraldumise mõju oleks tunduvalt valusam emamaale.

Euroopa Liit pole valmis ja tal pole selliseid kogemusi, et mõne liikmesriigi osa sooviks eralduda ja seejärel ise jääda täisväärtuslikuks ELi liikmesriigiks. Ainus pretsedent on, kui Taanile kuuluv Gröönimaa lahkus Euroopa Majandusühendusest, aga see pole kuidagi võrreldav Šoti või Kataloonia juhtumiga. Olulisim ELi põhimõte, millest juhinduda, on liikmesriikide põhiseadusliku korra austamine ja sellesse mitte sekkumine. Tegemist poleks ELi laienemisega väljapoole, vaid sisemise laienemisega – seni tundmatu nähtus. Seega, juriidilisest vaatevinklist poleks esmane lähtepunkt rahvusvaheline ­õigus, vaid hoopis ELi õigus.

Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso on öelnud, et uued riigid peavad ELi pääsemiseks alustama läbirääkimisi nullist. Juriidilised takistused võivad ette tulla, ent ELis on alati suudetud kõiksugustes keerulistes küsimustes leida poliitilisi kompromisse, eriti selliste juhtumite puhul, mille kohta aluslepingutes puuduvad sätted. Raske on uskuda, et kui rahvas on demokraatlikult oma tahet väljendanud ja täitnud ligi kolmkümmend aastat kõiki ELi seadusi, siis ei leita üleminekuks lahendust, millega Euroopa ühisturu tingimused kehtivad de facto Kataloonias edasi,  kuigi de jure mitte.

Kui Kataloonia saab iseseisvaks, võib Hispaania teha tema teekonna ELi väga vaevarikkaks. Ratsionaalsetel kaalutlustel peaks Hispaania siiski olema huvitatud sellest, et endaga majanduslikult tihedalt seotud ja läbipõimunud maal läheks hästi, mitte kehvasti. Viimane mõjuks halvasti Hispaania enda majandusele. Ent Hispaania pole ainus liikmesriik, kes võiks Katalooniale kaikaid kodaratesse visata. Nii nagu Hispaania ei tunnustanud Kosovo iseseisvust, nii ka mõned teised liikmesriigid, ajendatud oma riigisisesest olukorrast, pelgavad pretsedendi loomist. Üks Londoni põhiline väide šotlaste hirmutamiseks oligi, et Madrid vetostaks Šotimaa ELi liikmesuse.

Balti riikidel on ootamatult kujunenud oma roll selles draamas. Nii Madridist kui ka Barcelonast vaadates oleme ELi kõige nõrgem lüli ehk need, kellel oleks kõige suurem emotsionaalne valmidus iseseisvust tunnustada. Läti ja Leedu riigimeeste ettevaatamatute väljaütlemiste peale kutsuti nende saadikud Madridis vaibale, aga Barcelonas tsiteeritakse neid ohtralt. Võib isegi spekuleerida, kas on juhus, et Hispaania on lubanud just nüüd tuua oma lennukid Ämarisse Balti õhuturbe missiooni järgmisesse rotatsiooni. See on ju hea näide sellest, mida tähendab liitlastevaheline solidaarsus. Üleüldiselt on Eesti poliitika suunatud Euroopa Liidu ühtsuse tugevdamisele ning Eesti ei soovi lisapinged ELis (ega ka NATOs).

Muidugi on üks riik väljaspool ELi, kellele Euroopa killustamine sobiks – Venemaa. Krimmi ja Donetski isehakanud võimud toetasid oportunistlikult Šoti iseseisvumist, lootes, et see annab neile maailma silmis legitiimsust. Katalaanid ei soovi endale selliseid toetajaid. Nad vastandavad ennast selgelt hiljuti Ukrainas toimunule, rõhutades seaduslikkust ja rahumeelsust.

Artikkel põhineb Eesti Välispoliitika Instituudi mõttepaberil.