Aili Künstler: oi, kas nii on ikka sobilik öelda?

Pildil Setu Kuningriigi päev Meremäel. Foto: Aldo Luud / SL Õhtuleht

Aili Künstler küsib värskes Sirbis, kas õige on öelda setud või setod?

Aili Künstler: Sotsiaalpoliitilise tagapõhjaga sõnavaraga ringikäimine on küllalt keeruline asi: rassi, rahvuse ja murdetaustaga seonduv allub parasjagu puhuvatele tuultele kui pilliroog, Euroopa Komisjoniski. Alles see nõukogude ajal oli, kui tõlkekirjanduses väljendas ingliskeelne lihtrahvas end alati murdekeeles. Oli tollal neidki, kes seda lahendust õigeks ei pidanud, kuid ju siis polnud muud keeleregistrit ka eesti keeles võtta. (Murre isegi ju solvav sõna, nagu Mikk Sarv sessamas formaadis on kirjutanud, eestlanegi ei sobi, Sirp 1. VIII 2014.) Ühtpidi registrid segunevad, kõne- ja kirjakeel kipuvad kokku sulama, teistpidi osutub järjest rohkem sõnu kõlbmatuks kui poliitiliselt ebakorrektsed. ÕSi tegijad leiavad, et sõnade märgendamist tuleb vähendada ja lasta keeletarvitajatel ise otsustada, mida kus kasutada. Osa keeletarvitajaid aga leiab, et praeguses olukorras, kus eesti kirjakeel on piirangutest vaba neti- ja ajakirjanduskeele, sealhulgas inglise keele ja sellest keelest tehtud juhutõlgete tugevas mõjuväljas, peaks eriti selgelt esile tooma, milline sõna on neutraalse tähendusväljaga ning sobib ametlikumasse keelekasutusse. See pole sugugi igaühele enesestmõistetav asi. Kuulsin hiljuti just ühelt folkloristilt, et teadustekstides nõutakse sõna setu asendamist setoga. ÕSis pole setu praegu küll ebasoovitavana kuidagi märgendatud. Humanitaaride seas on sel teemal eriarvamusi kuulda olnud.

Taavi Pae, geograaf: Ühel Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekul esines Anti Lillak üldhuvitava ettekandega «Setode päritolust. Senised seisukohad ja edasised probleemid». Diskussioonis tõusis ühe teemana üles ka setude nimetamise küsimus: kas eesti keeles on õigem seto või setu? Kultuuriloolase Malle Salupere arvates on kummaline kuulata eesti kirjakeeles peetud ettekandes sõnu seto ja Setomaa. Tõepoolest, läbi «setunduse» ajaloo on seda rahvakildu eesti kirjakeeles kutsutud ikka setudeks ja asuala Setumaaks. Siinkohal võib näitena tuua Jakob Hurda «Setukeste laulud» (1904–1907) või maakondliku koguteose «Setumaa» (1928). Kirjutusviis setu on olnud valdav kuni selle aastatuhande alguseni (nt Leo Reissari «Setumaa läbi sajandite: Petserimaa», 1996). Ka enamik meie keelekogusid viitab ainuvõimalikuna u-tähelist varianti. Võru-eesti sõnaraamatus on toodud, et võru keeles on seto ja eesti keeles setu. Tõesti, viimasel ajal on näha selle sõna kasutamises muutusi. Õigemini on muutumine o-lõpuliseks juba toimunud, sest uusimas keelekogudest, 2013. aastal ilmunud õigekeelsuse sõnaraamatus, ongi esitatud juba eraldi märksõnadena setu ja seto sünonüümina. Ka kõikvõimas Google annab märksõnale Setumaa 121 000 ja Setomaa 247 000 vastet (Vikipeedia artikli märksõna on aga ikka Setumaa).

Läbinisti vettpidavat sõna setu/seto etümoloogiat pole. Esimest korda kasutati kirjasõnas rahvanimetust setu (settu, settuke) ajalehes Inland 1860. aastal ning sealse teate järgi tulenevat see sagedasest (ase)sõnast see (setu murrakus settu). Siiski toob autor ka teise teooria, mille järgi oleks see rahvanimi seoses sõnaga seotud (seutud). Mitmesuguste sõnade või lausetega on setu etnonüümi seostatud ka hiljem: seätu (segatud maa), ei see ega too=seto, sõto maa (sõja maa).* 1860. aasta teatest võib veel lisada, et endanimena setud seda meelsasti ei kasutanud, selle olid ikkagi naabrid pannud. Wiedemanni (1869) sõnaraamatus ongi etnonüümi defineeritud nimetusena, mille on pihkvaeestlastele andnud nende Liivimaa naabrid. Setusid on tähistatud veel mitmeti. Neid on kutsutud Pihkva ja Petserimaa eestlasteks, pooleusulisteks, aga ka kuninga või rootsi rahvaks või ka woola rahvaks. Ajakirjas Inland ilmunud teate autor on maalikunstnik ja graafik Hermann Eduard Hartmann (1817–1881), kes külastas 1859. aasta jaanipäeval nii Vastseliinat kui ka Meeksit. Hartmannilt pärineb ka üks vanemaid setu rahvariiete kujutisi, mis ilmus toona artikli illustratsioonina (originaal asub Eesti Kunstimuuseumis). Setu nimetuse päritolu on käsitlenud kõige põhjalikumalt Julius Mägiste, kes üldiselt nõustub «asesõna teooriaga». Siiski pole setu keeles uuemal ajal asesõna see mitte settu vaid sjoo ning Mägiste oletab siinkohal häälikukadu. Mägiste arvates on see etnonüüm ka suhteliselt uus. Niisiis on levinuim versioon setu sõna päritolust ikkagi seesugune, et naabritele harjumata sage kõnekeeles kasutusel sõna hakkas tähistama rahvast. Seda teooriat toetab ka etümoloogiasõnaraamat (2012). Nimetust setu seostatakse tihti ka setuka ehk kehva hobusega, mis on ilmselt hilisem etnonüümi tekkest ja tuli kasutusele XIX sajandi lõpus, kui setud hakkasid kokku ostma naha pärast vanu tööks kõlbmatuid hobuseid. Pärast aga hakati nimetama just vanu hobuseid setukaks.

Kas siis ikkagi setu või seto? Senine komme tundub üldreeglina selge ja loogiline. Kui tekst või kõne on eesti keeles, siis peaksid maad ja rahvast tähistama sõnad setu ja Setumaa. Kui tekst on aga setu (või ka võru) keeles, siis seto ja Setomaa. Praeguseks on aga tekkinud suund, et meie maa äärmist kagunurka on hakatud kutsuma Setomaaks ja sealseid või sealt pärit inimesi setodeks (nt raamatud «Setomaa tsässonad», 2011, «Setomaa kohanimed», 2013). Miks siis ikkagi selline nimevahetus? Selsamal eelmainitud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul ütles Heiki Valk, et nime­kasutus näitab inimese suhestumist selle rahvakilluga ja et tema arvates võivad kasutusel olla mõlemad variandid. Ega sellele saagi vastu vaielda, sest laiemas plaanis pole ju vahet, kumba varianti me kasutame, sest aru saame me asjast ikka ühtemoodi.

Pakun siinkohal välja siiski ka ühe seletuse, miks setu on teisenemas setoks. Kuigi üheski meie sõnaraamatutest ei ole seda fikseeritud, on sõnal setu küljes teatav halvustav kõrvalmaik, iseäranis Lõuna-Eestis on see veel praegugi kasutusel sõimusõnana. Ka Mägiste on ühes varasemas (1928) artiklis juhtinud tähelepanu asjaolule, et u-ga lõppevad sõnad on eesti keeles sageli pejoratiivsed (tobu, molu). Siinkohal ei hakka ma peatuma asjaoludel, miks on setu etnonüüm halva kõrvalmaiguga, aga nüüdne suundumus asendada eesti keeles setu setoga justkui lahendaks tahtlikult või tahtmatult selle probleemi iseenesest. Setu halvamaiguline tähendusvarjund on praeguseks ühiskonnas siiski kahanemas ja pigem ollakse tänapäeval enamasti uhked, kui seostatakse end setu päritoluga. Kui eesti kirjakeeles võetakse kasutusele aga etnonüüm seto, kaob kunagine halvustav sõna ajalukku.

Muidugi võib sellele nimevahetusele läheneda ka sellise vaatenurga alt, et õige on see, mida setud ise soovivad (seda tüüpi nimevahetusnäiteid on ju mitmeid ja ka soome-ugri rahvaste juures, näiteks tšeremissidest on saanud marid ja laplastest saamid). Sellel aastatuhandel välja antud mitmed eespool viidatud raamatud annavad piisavalt selgesti mõista, et setude ja nende sõprade (nemad ju valdavalt nende raamatute taga on) kindel soov on liikuda keelekujule seto ja Setomaa. Ka kohanimenõukogus on 2010. aastal see temaatika arutelu all olnud ning o-lõpulist nimekuju on pidanud sobivamaks ka Setomaa valdade liit. Ja eks nagu selliste asjade puhul ikka, anna arutust vaid aeg (seekord on vist aeg juba õigupoolest arutuse andnud). Võib-olla peame tulevikus kirjutama ka Võrumaa asemel Võromaa ja Võru linna asemel Võro.

*  H. Hartmann, Neuhausen und die Pleskauschen Esten. – Inland 1860, lk 626-627.