Igor Kotjuh: Võru eesti kirjanduse pealinnaks?

Igor Kotjuh. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Võru on valmis saama Mihhailovskoje Eesti analoogiks, kirjutab värskes Sirbis Igor Kotjuh.

Ühe kuulsa kõne tõttu on juurdunud komme rääkida üllastest visioonidest ilusa lause toel «mul on üks unistus». Seoses meie kultuurilise situatsiooniga ütleksin niimoodi: «Mul on üks unistus: Võru linnast ja maakonnast peab saama ühel päeval eesti kirjanduse pealinn!» Jah, mulle meeldiks, kui Võru linnast ja maakonnast saaks ühel päeval oluline kirjanduskeskus Eestimaa kultuurikaar­dil. Seal leiaks aset korrapärane suhtlemine eesti kirjanike vahel, toimuks muusikafestivali mõõtu raamatupidu, kus saaks võtta vastu ka naaberriikide sõnameistreid.

Loomulikult on sellel unistusel elulooline tagapõhi, nagu see sageli unistustega on. Võrust, kus olen sündinud ja üles kasvanud, pärineb minu huvi kirjanduse vastu. Praegu võin seda seletada linna vaimse ülesehitusega. Siinset genius loci’t kannavad kolm sammast: militaarne (polügoonid ja õppused), agraarne (talud ja põlluharimine) ja kultuuriline (kirjandus ja võru keel). Jah, ma leian, et Friedrich Kreutzwaldi suur pronkskuju, mida pidevalt on näinud ja näeb Tamula järve pargis suurem osa Võru elanikest, paneb iseenesest mõtlema kirjandusele kui elu loomulikule osale.

Kuigi olen viimastel aastatel käinud Võrus pigem suvitajana, panen tähele, et linn muutub järjest moodsamaks ja hubasemaks, kaotamata oma eripära. Olen kutsunud külla kirjanikke Tallinnast ja Moskvast, tutvustanud neile Võrut ja Võrumaad, ning nende heatahtlik tagasiside on andnud julgust unistada suurematest kokkusaamistest. Mulle tundub, et Võrus võiks igal suvel (või üle suve) pidada mitmepäevast raamatupidu, mille raames osaleb bussitäis kirjanikke-tõlkijaid erialastel seminaridel ja esineb kohalikule publikule. Selle plaani kasuks kõneleb vähemalt 10 punkti, eriti kui Võrumaa all pidada silmas Vana-Võromaad (mis hõlmab tänapäeva Võru- ja Põlvamaad).

1) Võrru tulnud külalised saavad tutvuda Võru unikaalse ajalooga, kus on oma koht näiteks Venemaa keisrinnal Katariina II-l, maailmakuulsal maagil San Martino di Castrozzal, kellest räägib Madis Kõivu Võrus lavastatud näidend «Castrozza», ja miks mitte Erki Noolel. Teadmisi selle piirkonna kohta aitaks täiendada Võrumaa muuseumi külastamine.

2) Ajaloo kõrval saab Võru hiilata oma keele ja kultuuriga. Olen ise näinud: sugugi mitte kõik eesti kirjanikud ei mõista võru keelt. Jah, eesti ja võru keele vahe on ikka suur – et selles veenduda, oleks kohane külastada Võru instituuti.

3) Võru ja Vana-Võromaa on tähtsad kirjanduslooliselt. Siinsed maastikud olid olulised näiteks Artur Adsonile, Karl Ast-Rumorile, Juhan Jaigile, Bernard Kangrole ja Jakob Hurdale. Ja loomulikult Kreutzwaldile, rahvuskirjanduse rajajale, kes elas 44 aastat Võrus. Siin on ainest võimalikule seminarile «Lõunaeesti tekst eesti kirjanduses», mida toetaks ekskursioon Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi.

4) Võru ja Vana-Võromaaga on seotud kas elulooliselt või loominguliselt ligi 20 tänapäeva kirjanikku või kirjandusteadlast. Neile meeldiks saada kokku mujalt tulnud kirjanikega n-ö kodupinnal, rääkida mõnel seminaril oma loomingust, ning nende loomingut võiks huviline uurida otse Võrus.

5) Võru ja Vana-Võromaa ei paku külla tulnud kirjanikele mitte ainult uut kirjandust, vaid ka uusi kultuuritraditsioone. See tähendab, et kirjanikud võiksid paralleelselt oma üritusega külastada ka mõnda muud sündmust. Väike valik: Võru folkloorifestival, Võru linna päevad, Uma pido, Hauka laat Antslas, ökofestival Põlvamaal jne.

6) Küllatulnud kirjanikele võib minna korda Võru maaliline loodus: künkad, järved, okaspuumetsad. Ühe seminaripäeva võib pühendada siinsetele looklevatele teedele: sõita näiteks Edgar Valteri loodud Pokumaale Urvaste vallas või Piusa liivakoobastesse, külastada tee peal Obinitsa Seto kunstigaleriid või muuseumi. Haanja looduspark ja Rõuge ööbikuorg on seejuures kohustuslik marsruut.

Selline kirjandusseminari ja festivali sümbioos võib olla külalistele üsna kasulik: Võru ja võrukesed jutustavad lõpmata palju inspireerivaid lugusid ning siin saab ühildada kirjanikutöö aktiivse puhkamisega. Kuid on teisigi eeliseid, miks korraldada suuremaid kirjanike kokkutulekuid just Võrus.

7) Võru kultuurigeograafilisele potentsiaalile kirjanduskeskusena Eesti kaardil võib läheneda mõisteliste paaride kaudu: Põhja-Eesti suured kirjanduskeskused on Tallinn ja Käsmu, Lõuna-Eestis võiksid olla Tartu ja Võru. Käsmust sai keskus tänu suvitavatele kirjanikele, Võrust aga Kreutzwaldist algava auväärse kirjandusloo tõttu. Võru raamatufestival oleks pidulik nagu Tartu «Prima vista», lusti täis nagu «Hullunud Tartu», igale elanikule möödapääsmatu nagu Võtikvere raamatuküla, sisukas nagu juba praegused Lõuna-Eestis toimuvad kirjanduslikud seminarid-konverentsid-suvekoolid-raamatukogutuurid. Kirjanike kokkutulek Võrus sisaldaks endas mitmeid formaate: ühel päeval on see siseringi seminar ning järgmisel helivõimendusega festival linna suurimal laval.

8) Võru tehniline baas on valmis teenindama eri mõõdus sündmusi, mida on juba korraldanud teatrilavastuste ja kontsertide tegijad. Siin on ka mitu kogenud kultuurikorraldajat, kes saavad hakkama uute projektide teostamisega. Võrumaa keskraamatukogu saab seminari operatiivselt varustada vajalike materjalidega, kultuurimaja ja selle aed pakkuda lava esinejatele ja ruumi raamatulaada jaoks. Selliste võimaluste juures on Võru valmis saama Mihhailovskoje Eesti analoogiks.

9) Võru linnas on kõik käe-jala juures, mistõttu jõuab lühikese aja jooksul teha palju. Väike näide: Võru keskväljakult Tamula randa on ligi 500 meetrit.

10) Ka Võru maakonnas on kõik sealsamas lähedal: Võrust Läti riigipiirini on alla 50 kilomeetri, Võrust Venemaa riigipiirini samuti alla 50 ning sellel  piiriäärsel alal asub riik riigis – Seto Kuningriik. Majutuse osas on seega mitmeid võimalusi kas linnas või maakonnas, hotellis või turismitalus.

Selline on kokkuvõtlikult sel suvel tekkinud mõte, et üle Eesti elavad kirjanikud võiksid Võrus korrapäraselt kokku saada. Kui jagasin ideed augusti lõpus Eestis puhkava Moskva luuletaja Aleksandr Makarov-Krotkoviga, naeratas ta ja ütles: «Miks on oodatud ainult kirjanikud Eestist? Siia võiksid tulla ka mõned head luuletajad Moskvast, sest Võrus on nii ilus.» Lause «mul on üks unistus» ei pruugi jääda täitumata.