Marianne Meiorg

FOTO: humanrights.ee

Lapsed, keda kasvatavad samasoolised vanemad, on samasugused nagu need, keda kasvatavad erisoolised vanemad, kirjutab Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise programmi juht Marianne Meiorg. Nende areng, arusaam maailmast ja suhted teiste inimestega ei erine mitte üheski aspektis nö. traditsioonilisest perekonnast tulevate lastega. Asjaolu, et lapse vanemad on geid või lesbid, on last mõjutavatest faktoritest kõige tähtsusetum, kinnitavad järjepanu viimase 30 aasta jooksul läbi viidud uuringud.

 Teisipäeval jõuab kooseluseaduse eelnõu riigikogus teisele lugemisele. Seetõttu on praegu igati sobilik vaadata tagasi eelnõud saatnud aruteludele ning kooseluseaduse poolt ja vastu argumentidele. Hiljuti avalikkuse ette jõudnud mõnede aasta emade-isade pöördumisega seoses on enim päevakorral just selle seaduse potentsiaalne mõju lastele, kes samasooliste vanematega peredes kasvavad.

Kõikidel lastel on üheväärne õigus hoolitsusele, kindlustundele ja stabiilsele kasvukeskkonnale. See õigus ehk teiste sõnadega lapse huvid, on alati olulisem kui vanemate õigused oma lapsega seoses või kõrvaliste isikute arvamused sellest, kuidas last peaks kasvatama. See on nii olenemata sellest, kas me räägime nö. traditsioonilisest perekonnast (ema-isa) või ebatraditsioonilisest perekonnast (ainult üks vanem või samasoolised vanemad).

 Lastest samasoolistes peredes

 Lapsed, kes kasvavad samasooliste vanematega peredes, on iga külje pealt samasugused nagu need lapsed, kes kasvavad erisooliste vanematega peredes. See väide ei ole kuidagi seotud minu ideoloogiliste või muude vaadetega, see väide põhineb teaduslikel uuringutel. Nii umbes sajal teadusartiklil, mis Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias läbi viidud uuringute põhjal on viimase 30 aasta jooksul ilmunud. Need on kokkuvõtvalt ilmunud 2013. aastal Ameerika pediaatria akadeemia tehnilise raportina. Lisateavet annab veel ka teadusartikkel Austraalia sotsioloogilt dr Deborah Dempsey’ilt, kes on analüüsinud arvukaid uuringuid viimase kümne aasta jooksul nii Ameerika Ühendriikidest, Suurbritanniast kui Austraaliast.

Mõlemas artiklis viidatud teadusuuringud on ülekaalukas enamuses leidnud, et laste arengut ohustavad vaesus, vanemate depressioon, vanemate sõltuvusprobleemid, vanemate lahutus ja koduvägivald. Mis laste arengut ei mõjuta on vanemate sugu ja seksuaalne sättumus (esimese taolise uuringu tulemused avaldas juba 1992. aastal C.J Patterson erialases ajakirjas Child Development). Näiteks 2002. aastal avaldatud aruanne Ameerika Pediaatria Akadeemia laste ja perekonna tervise psühhosotsiaalsete aspektide uurimiskomitee kinnitab, et lapsed, kes on kasvanud samasooliste vanematega peredes, ei erine oma eakaaslastest erisooliste vanematega peredest mitte üheski aspektis, ei emotsionaalses, kognitiivses, sotsiaalses ega seksuaalses käitumuses. See aruanne on üksnes üks väga arvukatest uuringutest ja teadusartiklitest, mis seda kinnitavad.

Laste areng on mõjutatud eelkõige nende suhetest vanematega, vanematevahelistest suhetest, vanemate turvatundest ja nende hinnangust oma võimetele vanemana, sotsiaalse ja majandusliku toe olemasolust oma perele. See, kas vanemad on geid või lesbid, ei oma lapse arengu seisukohalt tähtsust.

Uuringud, mis on väitnud vastupidist ehk seda, et samasoolistes peredes kasvanud lapsed on olnud sellest negatiivselt mõjutatud, on olnud oma tulemuste uurimises poolikud. Need ei ole eristanud neid perekondi, kus lapsed on kogenud vanemate lahkuminekut ja neid perekondi, kus lahkuminekut ei ole olnud. Võrdluseks võib tuua Ameerika Ühendriikides 2012. aastal läbi viidud uuringu, kus uurija algselt ei eristanud lahkuminekut kogenud lapsi teistest, kuid hiljem tegi seda. Tulemused erinesid kardinaalselt. Need lapsed, kes ei ole kogenud vanemate lahkuminekut, on paremate arengunäitajatega ning need lapsed, kes on kogenud vanemate lahkuminekut, on halvemate arengunäitajatega. Ja seda olenemata selleks, kas vanemad on samast soost või eri soost.

Seega väide, et geid ja lesbid ei sobi lapsevanemateks, on lihtsalt vale. Väide, et lapsele mõjub halvasti kasvukeskkond, kus tema eest hoolitsevad samasoolised vanemad, on samuti lihtsalt vale. Väide, et lesbid ja eelkõige geid ei ole huvitatud lapsevanemaks saamisest või, et nende elustiil on selleks sobimatu, on vale. Need väited baseeruvad eelarvamustel ja ideoloogilistel või usulistel veendumustel ning ei lähtu tegelikest teaduslikest uuringutest, mida on viimaste kümnendite jooksul läbi viidud ohtralt. Seega ei saa ka väita, et seda teemat ei ole uuritud või et me ei tea sellest piisavalt. Teame küll, aga seda teadmist on kooseluseaduse ümber käiva arutelu jooksul lihtsalt ignoreeritud.

 Kõik uuringud, kus on uuritud laste arengut samasoolistes peredes, on järjekindlalt ja igati arusaadavalt teadlaste valvsa pilgu all olnud. Kriitikana on välja toodud, et mõned neist uuringuist on olnud väga väikese valimiga, mistõttu on küsitav, kas nende tulemused ikka kajastavad kogu elanikkonda. Samuti on kritiseeritud, et paljud uuringud on lähtunud laste ja vanemate endi hinnangutest oma olukorrale. Probleemiks on ka see, et uuritavad pered on enamasti olnud sarnase taustaga: kõrgelt haritud ja keskklassi esindajad ning etniliselt sarnase päritoluga.

Mitmed need aspektid on kadunud aga paari üleriigilise küsitlusega Ameerika Ühendriikides (nt National Longitudinal Study of Adolescent Health) ja Suurbritannias (nt Avon Longitudinal Study of Children) viimase kümne aasta jooksul. Need uuringud esindavad kahtlusteta kogu elanikkonda. Esile võib tõsta ka uuringut Ameerika Ühendriikides, kus jälgiti samasoolisi peresid 17 aasta vältel perioodil 1986-1992. Paljudes uuringutes läbi aastate on vanemate ja laste hinnangutele lisaks küsitud ka õpetajate hinnanguid. Seega laste arengut jälgiti pikaaegselt kuni nende teismeeani.

Lõppkokkuvõttes  on teadlased üksmeelel, et nii paljude aastate jooksul läbi viidud erinevad uuringud näitavad siiski olukorra üldpilti. Olenemata ühest või teisest vajakajäämisest, tuleks uuringuid koos vaadeldes probleemid välja. Uuringute tulemused oleksid siis lihtsalt vasturääkivad. Kuid viimase 30 aasta jooksul läbi viidud uuringud on väga suurel määral kinnitanud järjepanu üksteise tulemusi.