Allan Käro: mis juhtus Selteriga?

Allan Käro Foto: Liis Treimann

Baaside lepinguni viinud läbirääkimiste esimese kohtumise lõpus Karl Selteriga juhtunu on mitmes mõttes saladuslik. Kuulnud Vjatšeslav Molotovi käest, et Saksamaalt ei tasu Eestil mingit abi loota, Selter otsekui kadus pildilt.

Sõnum, et üks välispoliitika põhitaladest on ekslikuks osutunud, võib kahtlemata šoki tekitada, kuid ootamatu see nüüd küll polnud. Sellest, et Moskva ja Berliin jagavad Ida-Euroopa omavahel, sosistati juba enne 23. augustil 1939 alla kirjutatud Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingut.

Mida aeg edasi, seda rohkem kirjutati sellest maailma ajalehtedes. Ka sündmuste käik järgneva kuu jooksul andis üha rohkem alust selliseks järelduseks. Lõpuks oli ka Selter saanud üsnagi usaldusväärsest allikast kinnituse, et nii tõesti juhtus.

Kui Selter oli kangekaelselt jäänud veendumusele, et vähemalt Eesti puhul ei pea kartused paika ja polnud kasvõi kõige üldisemal tasandil enne Moskvasse sõitu võimalikke musti stsenaariume läbi mõelnud, siis oleks võinud vähemalt kaasa minna August Rei välja pakutud vestlusliiniga.

Rei viskas üsna nutikalt õhku küsimuse, et kui NSV Liidu ja Saksamaa suhted on nüüd nii head, siis pole ju Läänemerel seda hädaohtu, mille vastu Moskva Eestilt baase nõudis. Molotov ei osanud sellele vastata midagi rohkemat, kui et kunagi tulevikus võivad mõned teised suurriigid ohtlikuks saada.

Kui jutt oli juba läinud suurriikide suhete peale, siis seda suuremat kui maailm teemat oleks võinud ilmselt lõpmatuseni käiata. See poleks muidugi muutnud põhiküsimust ehk Moskva ähvardusi, kuid oleks vähemalt andnud aega mõtteid koguda.

Teiselt poolt oli ka Molotovi käitumine kohtumise lõpus veidi kummaline. Selle asemel et olukorda ära kasutada, tegi ta ettepaneku, mida Selteril sel hetkel kõige rohkem vaja oli – soovitas asja üle järele mõelda ja kohtuda alles järgmisel päeval.

Ühe võimaliku seletuse juhtunule võib leida ajaloolase Kaido Jaansoni üleskirjutustest, mille ta tegi pärast vestlusi Georg Meriga. Ühes neist meenutas Meri aega, kui ta töötas saatkonnas Berliinis ja saatis Selterit kohtumisel Saksa riigipanga juhi Hjalmar Schachtiga.

Nimelt oli Selter kaotanud ühel hetkel kõnevõime. «See tal närvidest. Nö. kramp,» seisab Jaansoni märkmetes. Schacht oli Meri meenutusel olukorrast aru saanud ja rääkinud paarkümmend poliitilist anekdooti.

Molotov ei paistnud aga paindlikkusega kunagi silma, sellises olukorras on tõenäoline, et ta kaotas hetkeks pea ja lõpetas läbirääkimised, sest kõige vähem oli tal vaja, et välisriigi ministriga tema kabinetis midagi juhtuks.