/nginx/o/2018/02/21/7605981t1hcaec.jpg)
Sageli on jutuks Eesti eesmärgid. Poliitilistes programmides on laias vihus eesmärke, alustades palgasoovidest ja lõpetades maailma IT-riigi kuvandiga. Tõepoolest, elame keerulises maailmas ning igaühele meist on üks või teine eesmärk väga südamelähedane.
Kuid kas eksisteerib mingi ülim eesmärk, mis võiks olla eelduseks kõikide teiste sihtide ja ideede saavutamisel? Intuitiivselt saavad kõik aru, et me ajame omi poliitikaid Eestis, eesti keeles ja eesti kultuuriruumis. Intuitiivselt on selge, et kui see nii ei oleks, siis poleks meil tegu iseseisva Eestiga, vaid mõne muu moodustisega. Kas pole just eesti keele ja rahvuskultuuri säilimine ülim eesmärk, millele peavad allutatud olema kõik teised, päevapoliitilised eesmärgid? Nagu ütles Nassim Nicholas Taleb, selleks et olla 70. eluaastaks rikas, peaks kõigepealt veenduma, et ollakse 70. eluaastaks elus.
Seega võiks ja peaks meie ühine ülim eesmärk olema rahvuskultuuri jätkusuutlikkus. Selleks on aga omakorda vaja kriitilist hulka kultuuri kandjaid – Eesti inimesi – ja samuti kultuuri loojaid. Eesti riigi suurim ülesanne on tagada kultuurikandjate olemasolu ja soov eestikeelses kultuuriruumis osaleda. Eesti keel ja kultuur saavad püsida vaid nende toel ja nende jaoks. Nii saab ka kultuuripoliitika peamine eesmärk olla vaid rahvuskultuuri kestlikkus.
Kuidas aga tagada kultuuriruumi jätkusuutlikkus? Sageli üllatavad arvamusliidrid «hõbekuulidega» – ühe-kahe ideega, mis just nagu peaks kõik probleemid lahendama. See ei ole aga nii lihtne. Ühiskond ja majandus pole põhjuslikel suhetel põhinevad lihtsad süsteemid, need on komplekssüsteemid kirjeldamatu hulga muutujatega, mil on miljoneid omavahelisi suhteid. Seega on majandus ka ennustamatu ja paljuski juhitamatu. Sama kehtib loomemajanduse kohta.
Erinevalt reaalteadustest pole ühiskonnas võimalik katsetingimusi sajaprotsendiliselt taastada, pole võimalik ennustada ühe meetme edukust. Alati on midagi teistmoodi. Me ei saa luua samu eeldusi ja seega ei saa me ka kuidagi õnnestunud olukordi ja tingimusi taastoota. Edukas majandus (sh loomemajandus) on see, kus proovitakse ja katsetatakse võimalikult paljusid erinevaid ideid. Ükshaaval võivad katsetused nurjuda, kuid komplekssüsteemis on selline lähenemine ainus jätkusuutlik võimalus.
Eesti tugevus on hajutatud majandus iseorganiseeruva ettevõtlussüsteemiga. Teadmistepõhise majanduse eesmärk näib olevat, et kõik ettevõtted oleksid kõrgtehnoloogilised. Aga programmeerija vajab ka juuksurit ja pagarit. Kogu kõrgtehnoloogilise arengu kõrval peame tagama töökohad ka neile, kes ei lähe kõrgkooli. 1,3 miljoni elanikuga riigina ei saa me endale lubada seda, et kehitame töötute ja madala kvalifikatsiooniga inimeste äraelamisprobleemi peale õlgu. Madala lisaväärtusega töökohtade loomine on jätkusuutlikkuse esimene kriteerium.
Riik peab enne mis tahes muude eesmärkide seadmist garanteerima selle, et ta olemas oleks ja kestaks. Kui meie kultuuri kandjate arv langeb alla kriitilise miinimumi, tekib komplekssüsteemis nimega Eesti faasinihe. Füüsikale tuginedes saame öelda, et siis võivad asjad toimuda väga järsku, näiteks kaob ühtäkki motivatsioon tõlkida raamatuid eesti keelde või teha eestikeelseid filme.
Kultuur püsib väärtuskandjatel ehk Eesti inimestel, keda motiveerime selles rollis püsima elujärje edenemisega. Kunst omakorda vajab loojaid, kes vajavad raha. Nagu majanduses, pole ka kultuuri rahastamises universaalseid, alati toimivaid lahendusi. Iga looja on unikaalne. Kui sotsiaalpoliitikaski aitab mõni idee vaesusest välja ehk 30–40 inimest, mõni vaid ühe ja mõni 500, ei saa me optimeerida oma käitumist selliselt, et reaalsuseks saaksid vaid masse toetavad-aitavad mõtted. Samamoodi peame katsetama ja otsima lahendusi ka kultuuri rahastamisel.
Kultuuri rahastamine peaks olema hajutatum. Ehkki on loogiline, et riik, kes täidab suurima tellijana kultuuri toel oma olulisimat eesmärki – püsima jääda –, on ka kultuuri suurim rahastaja, on riigi praegune 60–70-protsendiline osakaal kultuurirahva rahakotis liiga suur. Erasektori raha on kultuuri rahakotis 30–40 protsenti. Valdavalt tähendab see piletite müügist ja muust ärilisest tegevusest teenitud omatulu. Vaid 1–2 protsenti kultuuri eelarvest moodustab eraettevõtete toetusraha.
Kuidas tuua kultuuri rohkem erasektori raha? Võluvits võiks olla tolerants avalikus keskustelus, raha- ja kunstiilma suurem soov jõuda üksteise mõistmiseni.
Pilet tulevikku on interdistsiplinaarsus. Ei välismaailma ignoreerimine ega keskne planeerimine tule enam kunagi tagasi. Need ainult distantseeriksid kunstnikku kapitalist. Igasugused dogmad ehitavad alati mulle. Ühes äärmuses on kulturopaadid – äärmuslikud ärimehed, kes sisuliselt ütlevad: «mind ei huvita, mis te teete, aga pange mu logo raha eest üles». Teises otsas istuvad jällegi ökonopaadid, keda iseloomustab majandusvastasus. Pean silmas «suuri» teadlasi või kunstnikke, kes ütlevad, et «mind üldse ei huvita, kust raha tuleb, ma tegelikult ei taha ei õpetada ega artikleid avaldada, oma töid näidata, teen ainult suurt teadust või kunsti».
Vastandumine ei vii kuhugi. See, et kunstnik oma töid müüb, ei ole patt, see ei tee temast vähem austust väärivat loojat. Samamoodi pole kõik ettevõtjad kasuahned kollid, kes tahavad saada «raha vastu logo» ning kel puudub huvi kultuuris toimuvast aru saada.
Ajastu, kus sponsorraha oli peamiselt turundusosakonna asi, on möödumas. Ettevõtjad tahavad sisuliselt kaasa mõelda, kuidas ühiskonnas erinevaid valupunkte lahendada või kuidas aidata teoks saada olulistel kultuurisündmusel. Tikutulega otsitakse algatusi, kus ettevõte saab panustada ka midagi muud kui raha – kohti, kus võiks olla abi ettevõtjate teadmistest ja oskustest või kus ettevõtte töötajad saaksid kaasa lüüa vabatahtlikena. Ettevõtte tippjuhi laua äärde jõuavad need ideed ja inimesed, kes ei tule üksnes raha küsima, vaid kes oskavad ja tahavad teha koostööd mingi olulise eesmärgi nimel. Edukad ettevõtjad teavad kõike efektiivsest majandamisest – see on oskuste ja teadmiste pagas, mis ei jookse mööda külgi maha ühegi eluala esindajal, nii ka loomerahval. Sestap tasub eraettevõtte raha kaasamise üle kaalujal mõelda ka sellele, kas ja kuidas saaksid eraettevõtjad olla sisuliselt kasulikud nii oma teadmiste kui tööjõuga.
Loomemajandus toob otsest majanduslikku kasu riigile ja kogukondadele. Kultuuritööstus loob töökohti, tõmbab ligi investeeringuid, tekitab maksutulu, ergutab kohalikku majandust turismi ja kohaliku tarbimise kaudu. Enamgi veel, elukvaliteedi parandajana täiendab kunstisektor kogukonna arengut, mis omakorda meelitab kogukonda noori professionaale.
Ettevõtted omakorda valivad tegutsemiseks selliseid paiku, kus liiguvad talendikad inimesed ning kus ootab ees töötajate väärtustega haakuv elukeskkond.
Nii on riigi huvides mõista loomemajanduse tähtsust ja hoida silme ees terviklikku vaadet sellest, kuidas maksimeerida kultuuritööstuse kasu ühiskonnale. Erasektori huvides on rahastada kultuuri, et püsiks ja areneks viljakas kogukond. Loovtöösturitel tuleb omakorda mõelda, kuidas koos töötades oleksid ka rahastajate huvid kaetud. Kui kõik panustavad, siis kõik ka võidavad. Kunstnikele jagub vahendeid, kultuur säilib, majandus toimib, riik kestab.
Loodusteaduste doktor Robert Kitt on Swedbanki juhatuse liige.