Kaarel Tarand: jälle nad kukuvad töökohti looma

Kaarel Tarand. Foto: Tairo Lutter

Kui isegi lastele haridust ei pea enam saama vahetult koduukse juures, rääkimata siis kõrgema taseme meditsiiniteenusest, mida pakutakse ainult Tallinnas ja Tartus, siis kust küll sünnib kujutelm, et kõik peaksid tööl saama käia mitte kaugemal kui naabermajas, imestab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Valimiste lähenedes teatavasti suureneb erakondade mure kodanike heaolu pärast. Et põhjamaise arhetüüpse mudeli järgi tekib heaolu ainult raske tööga, siis lubavadki erakonnad luua töökohti. Nad unustavad seejuures mõistagi, et erakonnad saavad luua ainult parteilisi töökohti oma liikmetele, mitte muid. Seda on ka tehtud, sest otse või varjatumalt ulatub puhast parteitööd tegevate inimeste hulk juba ammu sadadesse.

Erakondi finantseeritakse valdavalt riigieelarvest, mistõttu parteilised töökohad on sisuliselt muutunud avaliku sektori laienduseks ja maksumaksjate kuluks, mille eest vastu peaks saama avalikku hüvet. Mis see on ja miks ainuvõimalik süsteem, pole paraku võimalik välja selgitada. Uute parteiliste ametikohtade loomine on erakondade sees toimuva trügimise tõttu muidugi vältimatu. Siim Kallase hiljutise fantaasia järgi peaks looma koguni erilise lordparteilaste koja, sest ega eriti teenekatel ju sobigi matsparteilastega samas tares töötada.

Erakonnad, kes teostavad seadusandlikku ja täidesaatvat võimu, saaksid soovi korral luua töökohti juurde otse avalikest eelarvetest finantseeritavates valdkondades ja asutustes. Nagu üldteada, tegelikkuses on asi vastupidine. Pole vahet, kas tegu on politsei, kooli, päästeameti või tervishoiuga, ikka on poliitiline rõhuasetus olnud kärpimine, koondamine, tõhustamine, sisemiste reservide leidmine, mitte aga uute tööülesannete tekkel ka uute ametikohtade lisamine.

Kõige vähem on erakondlikel «töökohtade loojatel» võimet luua töökohti juurde erasektoris. Kodanike õigus tegelda vaba ettevõtlusega on sätestatud põhiseaduses ja see on nimelt õigus, mitte kohustus. Ja vaba ettevõtluse raameski ei ole ettevõtja esmane ülesanne anda tegevust palgatööjõule, vaid ikka saada tulu, maksimeerida kasumit. Töötaja on selles skeemis vahend, mitte eesmärk.

Majandusminister Urve Palo kummalises mõtteilmas paistab probleemina see, et ettevõtluseks võimeliste inimeste vaba tahe ei ilmuta end piisaval määral ja geograafiliselt õigesti. Delfi vahendusel tsiteerides: «Riik peab jõuliselt sekkuma ja töötama välja jõulised meetmed, et ettevõtlus säiliks ka maapiirkonnas. /—/ Omavalitsustele tuleb anda kohustus oma piirkonnas ettevõtlust arendada.» Kumb see rohkem on, kas riigikapitalism või riigisotsialism, pole ministrile endalegi vist selge. Igal juhul paistab sekkumise soovist välja arusaam, et need, kes kuskil kord juba elavad, peavad sinna surmatunnini paiksena tööle jääma. Sõltumata sellest, millistel ajaloolistel, poliitilistel ja majanduslikel põhjustel asustus kuskile kunagi tekkinud on. Kuidas käib see kõik kokku inimeste vaba liikumise põhimõttega?

Ettekujutus, et rahvastiku prognoositud vähenemise juures saaksid kõik praegu asustatud punktid Eestis asustatuna säilida, kinnitab, et poliitika käib kõrge kaarega üle matemaatiliste seaduspärasuste. Pole siis ime, et Eesti ettevõtjad Palo ja laiemalt Reformierakonna juhitud valitsuste peale aina pahasemad on. Minister Palo ütleb lühidalt, et iga vald peab vallamaja juurde rahapeenra tegema. Küll siis juba rahvas välismaalt koju tagasi tuleb, nõiaväel sünnivad töökohad ja õuele sõidab õnn. Oleks see ometi nii lihtne!

Riigivõimu mõte ettevõtlust regionaalselt «aidata» tundub eriti ebakõlaline, kui kõrvutada seda näiteks avalike teenuste pakkumisega. Kui isegi lastele haridust ei pea enam saama vahetult koduukse juures, rääkimata siis kõrgema taseme meditsiiniteenusest, mida pakutakse ainult Tallinnas ja Tartus, siis kust küll sünnib kujutelm, et kõik peaksid tööl saama käia mitte kaugemal kui naabermajas? Tiheasustusega piirkondades (linnades) on kodulähedane töökoht võimalik. Eks see on üks põhjusi, miks ettevõtjad linnades oma ärisid püsti panevad ning miks töötajad aina enam linnadesse kolivad.

Oletagem, et ettevõtjad tõesti tahavad võtta ühiskonnas enda kanda rohkem vastutust ning uusi töökohti juurde luua. Eksportiv ettevõte saab seda teha juhul, kui leiab uusi turge, mille osas riigivõim (äsja Vene turule pääsu kaotanud toiduainetetööstusega seoses) on öelnud, et ega siis riik ometi pea ettevõtjatele turge leidma. Kohalikule turule tooteid ja teenuseid pakkuvad ettevõtted koonduvad loogiliselt sinna, kus on nii tööjõud kui ka nende pakutava tarbija. Ehk siis jällegi linnadesse. Aga rohkem toodet-teenust saab siseturul pakkuda tingimusel, et siseturg kasvab, et kahanev tarbijate hulk suudab siiski päevas hävitada aina rohkem toitu, kulutada rohkem kingi ja rõivaid, põletada suuremates kogustes mootorikütust, vahetada kiiremini autosid ja elukohti. Seda kõike aga ei saa juhtuda isegi siis, kui elanikele töö eest või selleta aina rohkem raha kätte jagatakse.

Udujuttude asemel töökohtade loomisest peaksid erakonnad hoopis majanduslike ja muude programmidega sisustama presidendi poolt aasta alguses laiatarbe kasutusse toodud kestliku kahanemise idee.