Soome lapsed teenivad koolireisiks ise raha

Soome lipp Foto: SCANPIX

Soome koolides plaanitakse kaugemaid-kallimaid reise mitu aastat ette ja klassidel on kombeks raha kogumiseks teha midagi ühes­koos: korraldada piletitega peoõhtuid, omatehtud küpsetiste müüke, osta hulgi tarbekraami, et müügist tulu saada, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.

Soome koolides korraldatakse kogu klassiga nelja sorti õppekäike-ekskursioone.

Kõige lühema kestusega on opintokäynti (õppekäik) − mõnetunnine ühiskülastus mõne õppeaine või teemaga seotud kohta, mis toimub tundide ajast. Pisut pikem, kogu koolipäeva vältav opintoretki on samuti seotud õppeaine või teemaga.

Koolipäevast pikem on luokkaretki (klassireis, klassiekskursioon), mis kestab kuni ööpäeva ja mille siht ei pruugi õppetööga seotud olla, pigem on meelelahutuslik. Ühiselt minnakse teatrisse, kontserdile, loomaaeda, muuseumi, õngitsema, talutöid tegema, sportima, tsirkusse, telkima. Peamine siht on kasvatuslik – õppida koos olema ja tegutsema. Ühtekuuluvustunnet suurendab kogetu hilisem meenutamine. Klassireiside korraldamise kohustust õpetajal ei ole, need ülesanded võivad enda peale võtta hoopis vanemad ja õpilased.

Kõige pikemad on mitmest päevast nädalani vältavad leirikoulu’d (õppelaagrid). Nagu muudki ühiskülastused, sisalduvad need õppeplaanis ja nende korralduse eest vastutab kool. Nende korraldamiseks peab olema linna- või vallavalitsuse haridusosakonna luba. Enne reisi lepitakse kokku reeglites – millal minnakse ujuma, magama, mida ei tohi kaasa võtta jne. Kirjaliku nõusoleku annavad nii lapsed kui ka nende hooldajad. Kui laps või hooldaja pole tingimustega nõus, ei pruugi õpetaja õpilast kaasa lubada. Saatjaid on kümne lapse kohta üks täiskasvanu ja nende hulgas peab olema nii mehi kui ka naisi. Vägivaldne, reeglitesse hoolimatult suhtuv või purjus õpilane saadetakse kohe koju. Hooldajale teatatakse asjast ette ja saatmiskulud jäävad tema kanda.

Hind on määrav

Õppelaagreid plaanitakse pikalt ette − aasta või pikemaltki − ja need on sageli seotud sõpruskooli külastamise või koolis käsitletud teemaga. Külas käiakse ka Eesti sõpruskoolidel. Õppelaagri toimumine sõltub suuresti õpetaja entusiasmist, see pole kohustuslik. Kui õpetaja on nädal aega töölt ära, ei anna ju keegi tema ärajäänud ainetunde.

Kindlat aega luokkaretki (klassireisi) jaoks pole. Pikemal ekskursioonil käiakse sagedamini 6. ja 9. klassis. Vanemad klassid (7.–9.) reisivad üldjuhul kaugemale, välismaalegi, ja reisisiht sõltubki paljuski sellest, kuhu õnnestub saada soodne hinnapakkumine. Hind ongi üsna määrava tähtsusega. Bussifirmadelt saab hinna­alandust, kui reis pikalt ette broneerida. Vahel käivad vanemad klassid reisil seoses mõne teema käsitlemisega. Näiteks keskaega õpitakse Tallinna vanalinnas, Põhjamaade maateadust uuritakse Rootsis, aga mõnikord valitakse reisi sihtpunkt sõpruskooli asukoha järgi, et ööbimiskulusid vähendada. Enamasti rännatakse ikka kevade poole või kohe sügisel, aga siis on reis juba kevadel tellitud ja makstud.

Kallimaid-kaugemaid reise võidakse ette planeerida kaks-kolm aastat ja rahakogumine selleks on üsna läbimõeldud ja plaanipärane. Raha kogutakse mitmel moel ja tavaliselt lepitakse selles kokku juba kooliaasta esimesel koosolekul, mis toimub esimese kuu jooksul.

Väga levinud moodus, mida võiks Eesti koolideski praktiseerida, on teha kogu klassiga midagi sellist, mille eest saab raha. Koos võib minna näiteks vanadekodu hoovi riisuma, festivalialadelt pudeleid korjama, korraldada koolis õnneloos või piletitega peoõhtu, karneval. Väga moes on küpsetada enda korraldatud müügipäevaks kooke, küpsiseid. Õpilased ostavad hulgi igapäevaselt vajalikku tarbekraami (tualett- ja majapidamispaberit, pesupulbrit, teatripileteid, sandaale, sokke, maitseaineid, maiustusi) ja müüvad seda, saades veidi tulu.

Raha klassi arvele võib kanda ka kool äraoldud reisipäevade koolieinete hinna jagu või osta klassile reisile kaasa mahla, puuvilja, pirukaid.

Omavalitsused toetavad kooliekskursioone selleks ette nähtud rahaga koolide eelarves. Palutakse toetust ka firmadelt, haridus- ja kultuuriseltsidelt, fondidelt.

Vajalik reisiraha kogutakse õpilastelt klassi arvele. Seda tehakse jaokaupa, makstes kas igas kuus väikse summa (kas või 1–2 eurot) või kogu summa korraga. Varem korjas raha lastevanemate valitud isik, õpetaja ei pidanud rahaga tegelema. Nüüd saab ka õpetaja rahatoiminguid teha.

Vaadates panuseid ühiskassasse, juuksekarva lõhki ei aeta. Sellised ettevõtmised õnnestuvad klassides, kus õpetaja on aktiivne, suutnud tekitada mõnusa õhustiku ja lapsed teevad kõike rõõmsalt koos.

Soome peredes on selline rahakogumise traditsioon juba vana ning ikka aidatakse müügitöös, organiseerimisel või kaupa ostes. Õpetajadki ostavad küpsisekarpe või laste tehtud kooke, et rahakorjamisaktsioonides osaleda. Vanemad ostavad korraga sageli aasta normi tualettpaberit, et laps saaks kiiremini müüdud koguse, mis talle «sõbralikult» määratud oli.

Õppetundide ajast toimuvad retked-ühiskülastused on põhikooliõpilastele tasuta, gümnasistidelt võib selleks raha küsida. Neil retkedel osalevad kõik, sest see on osa plaanilisest õppetööst.

Paha lapse võib maha jätta

Muudele reisidele saavad tulla kõik lapsed, kes tingimustega nõus, aga osavõtt pole kohustuslik. Kui pere otsustab, et laps reisil ei osale, osaleb õpilane igapäevasel koolitööl mõnes paralleelklassi õpperühmas. Kui õpetaja ei usalda last tema probleemse käitumise tõttu, võib ta paluda, et lapsevanem tuleks lapse saatjana kaasas. Kui vanem ei nõustu, ei võeta ka kaasa last.

Enamik reise tehakse Soomes siiski lähialadele. Käiakse koduloomuuseumides, loodusradadel, pansionaatides, kus saab õngitseda, ronida, mängida palli, keeglit, sõita rula, kartauto ja maastikujalgrattaga. Külastatakse loomaaedu, kus saab näha ja katsuda põllumajandusloomi, aga minnakse ka lihtsalt vabasse loodusse palli mängima, kelgutama, suusatama.

Sagedased reisisihid on Helsingis Korkeasaari loomaaed, Linnanmäki lõbustuspark, Ateneumi kunstimuuseum, loodusteaduste muuseum, meremaailm, Fazeri kommivabrik ja Heureka. Lapsi tõmbavad ka lõbustuspargid Tamperes, Kouvolas, Mikkelis, Rovaniemis. Talvel-kevadel minnakse suusakeskustesse, üsna harva välismaistesse.

Latokartano põhikooli õpetaja Silja Aavik, kes on Soomes töötanud 16 aastat, on jõudnud teha päris palju klassireise. Et koolis on õppimas palju eesti lapsi, võeti 2000. aastal suund, et ühel aastal reisitakse Soome, teisel külastatakse Eestimaad. Nii on ära nähtud Lahemaa, Põhja-Eesti kuni Narvani, kolmnurk Tallinn-Tartu-Viljandi, Saaremaa, Hiiumaa ja Tallinn.

Sel kevadel oli Tuusula järve ringreis, kuhu jäävad Jean Sibeliuse, Aleksis Kivi ja Pekka Halosega seotud kultuuripaigad.

Vaevalt, et linna- ja maakoolide vahel suuremat vahet on, kuna eelkõige sõltub reiside toimumine õpetajast – kas ta söandab kuhugi minna ning tahab/jaksab reisi kordaminekuks vajalikku eel- ja lisatööd teha (ühis­tegevuse korraldamine raha kogumisel, haridust ja kultuuri toetavatest fondidest abi küsimine, reisikava koostamine, piletite ostmine, söömised, ööbimised).

Soome õpetaja ei ole kohustatud korraldama reise, mis on koolipäevast pikemad. Kuna inimesed reisivad rohkem kui kunagi varem, on ka üldine huvi klassireiside vastu vähenemas. Õpetaja seda lisatööd ei tasustata ja paljudel on hirm vastutuse ees.

Mõtteainet peaks andma ka andmed, mis selgusid 2009. aastal läbi viidud küsitlusest. Nimelt korraldab üks neljandik õpetajaist klassiekskursioone harvem kui kord kahe aasta jooksul. 10 protsenti õpetajaist ei tee seda mitte kunagi.

Infot Soome koolide reisimistavade kohta aitasid koguda Latokartano põhikooli õpetajad eesotsas Silja Aavikuga.