Asjaolu, et mingi valdkonna eest vastutavad poliitikud ja ametnikud hakkavad sellesinase valdkonna probleeme avalikult tähtsustama, pole iseenesest paha. Nagu seegi, et ajad muutuvad ja nõuavad ka teistmoodi lähenemist.
Juhtkiri: piiri tuleb kaitsta, mitte kampaaniat teha
3. oktoober 2014, 12:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid niisugune teguviis jätab kampaanialiku mulje ning tihtipeale ongi see paraku seotud lootusega noppida päevapoliitilisi punkte. Lisaks kaasneb poliitilise profiidi lõikamisega ka tahtmine konkurente pügada ning avalikkus võib olla õigustatult nördinud viidete pärast, et mõni erakond või poliitik pole tähtsustanud asju, mis peaksid olema kõige kõrgema prioriteediga.
Viimastel nädalatel pärast kaitsepolitsei ametniku Eston Kohvri juhtumit on selliseks poliitiliseks mängukanniks paraku olnud Eesti piir. See ei tohiks mingil juhul nii olla ega isegi nii välja paista.
Ehkki piiri kaitsmine pole kunagi olnud vähetähtis ülesanne, on aastad taasiseseisvuse jooksul esitanud valdkonnale mitmesuguseid väljakutseid. Üheksakümnendate alguses oli piirivalve veel lapsekingades ning võib üsna kindlasti öelda, et Eesti piir pikka aega ei pidanud.
Polnud ju infrastruktuuri, sidevahendeid, elementaarsetki tähistust. Kuid riigi arenedes arenes ka piirivalve. Eesti võttis suuna Euroopa Liidu, NATO ja Schengeni viisaruumiga ühinemisele ning see nõudis teatud kriteeriumite täitmist.
Piirirajatiste väljaehitamine, tehnoloogia ja oskusteave ning kindlasti ka läänest saadud kogemused aitasid palju edasi. Kuid Eesti piiri muutumine ELi ja NATO välispiiriks tõi kaasa ka teist tüüpi piirikuritegusid. Näiteks potentsiaalse surve tõrjuda illegaale, kellele Eesti võis olla vaid transiitriik. Statistika kinnitab, et me oleme nende asjadega seni hakkama saanud ning meie partneritel – riikidel, kelle sisejulgeolek tegelikult meie piirist päris olulisel määral sõltub – pole meile olnud suuri etteheiteid.
Kuid julgeolekupoliitiline olukord on muutunud. Venemaa agressiivne tegevus oma naabrite suhtes on tekitanud taas vajaduse tõhustada operatiivtööd piiril. Siseminister Hanno Pevkur on viimasel ajal rääkinud nii piirijoone korrastamisest kui ka tõhusamast kaitsest, viimane uudis puudutab kiirreageerimisüksuste loomist.
Ühest küljest võib öelda, et poliitikute «ärkamine» võib olla mõistetav – veel aastapäevad tagasi räägiti ju ELi-Venemaa viisavabadusest kui täiesti mõeldavast stsenaariumist. Teisalt on piiri kaitsmisega seotud isikud rääkinud pikka aega alamehitatusest ja eriti piirivalvurite staatusest ühendatud politsei- ja piirivalveametis.
Need jutud on seni kõlanud justkui kurtidele kõrvadele ning paistab, et kord juba leiutatud jalgratast tuleb uuesti leiutama hakata. Ja võib olla päris piinlik, kui seda leiutamist saadavad pioneerilikud PR-hõisked, kui tegelikult eeldab avalikkus, et valdkondi arendatakse dünaamiliselt.