17 aasta eest Hiina võimu alla läinud Hongkongis mitu kuud püsinud pinged päädisid möödunud nädalal tuhandete meeleavaldajate tänavatele kogunemisega. Demokraatiat toetav liikumine Occupy Central blokeeris osa kesklinnast, kuid võimude kannatus katkes kiirelt ning politsei saadeti pisargaasiga protestijaid laiali ajama. See plaan kukkus aga läbi, sest meeleavaldajad naasid oma positsioonidele ning tuhanded inimesed hoopis liitusid nendega.
Alates 1997. aastast, mil Hongkong Suurbritannia alt Hiina kätte läks, pole erihalduspiirkonnas selliseid meeleavaldusi nähtud. Peking on siiani olnud napisõnaline, nimetanud meeleavaldusi ebaseaduslikuks ja avaldanud toetust piirkonnajuhile Leung Chun-yingile. Põhiseaduse järgi ei tohiks Hiina keskvalitsus Hongkongi sisepoliitikasse sekkuda, sest võimuvahetuse ajal sai piirkond 50 aastaks eristaatuse. Mõned meediaväljaanded on aga väitnud, et Peking plaanib meeleavalduste jätkudes saata Hongkongi sõjaväe.
Vihmavarjurevolutsiooni nimetuse saanud meeleavaldused on peamiselt ajendatud keskvalitsuse möödunud kuul tehtud otsusest, mille järgi lubatakse 2017. aastal korraldada otsevalimised, kuid kandidaadid nimetab Pekingi-meelne komitee.
Hongkongi elanikud tahavad aga suuremaid demokraatlikke vabadusi ja kardavad, et kommunistlik partei tahab erihalduspiirkonnale samm-sammult kehtestada samasuguseid piiranguid, nagu kehtivad Mandri-Hiinas.
Suured demonstratsioonid on autoritaarses Hiinas haruldased ning selle põhjuseks on osaliselt veerandsajanditagused sünged mälestused.
Hongkongi meeleavaldus meenutab paratamatult paljudele 1989. aastal toimunud proteste Pekingis Tian’anmeni väljakul, mis pärast seitset nädalat keskvalitsuse poolt julmalt maha suruti. Nii toonase kui ka praeguse meeleavalduse algatajateks olid tudengid. 25 aastat tagasi levisid protestid ka teistesse linnadesse ning Mandri-Hiina nakatumine Hongkongi meeleavaldustest on Hiina keskvalitsuse suur hirm.
Hiina Kommunistliku Partei võimuladvik seisab meeleavalduste tõttu suure probleemi ees. Kui protestijaid hakatakse jõuga laiali ajama, siis võib see kaasa tuua hoopis suuremad rahutused. Samuti oleks jõu kasutamine välismaa ajakirjanike silme all väga riskantne. Samas, kui meeleavaldused jätkuvad, võib Peking näida nõrk ning protestijad võivad tänavatele tulla ka teistes Hiina linnades.
Keskvalitsus tahaks, et protestid vaikselt vaibuksid, aga praeguseks on olukord liiga kaugele läinud ja see ei tundu enam valikuna. Meeleavalduste jätkudes on Peking sunnitud demonstrantide soovidele vastu tulema või jõuga välismeedia silme all selle maha suruma.