Olev Remsu: tuld vene kanalile!

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Meie soov muuta venelased eestlasteks tekitab neil samasugust reaktsiooni, nagu suur osa meist tundis nõukogulikul venestamise ajal, leiab kirjanik Olev Remsu.

Küsigem esmalt, miks Tallinna TV-l pole venekeelset paralleelkanalit. Kuidagi nagu sobiks just selleks, et lasnamäelaste ja kirde-eestimaalaste hääli püüda? Seda enam, et minu meelest oleks meie tulevane venekeelne kanal (vähemalt esialgu, vähemalt külgetõmbeks) edukas just pisikeste kommunaalteemade lahkamisel. Et miks kraanid nirisevad, miks tänavad on auklikud ja miks bussid ei püsi graafikus. Ehk ei lubata? TTV-vene kisuks ju keskkanalitelt vaatajaid endale? Olgugi et kisuks piskult, kuid ka üks inimene teleka taga on sõdur… Ja mida parema väljaõppega, seda parem sõdur.

Miks aga ETV-l ei ole? Miks on kõik varem tehtud ettepanekud sumbunud kuhugi bürokraatia halli sohu? Ega ometi samal põhjusel? Loodame, et mitte.

Siirdugem nüüd päevapoliitikast sügavamale, püüdkem tabada juuri.

Puhkenud mõttevahetusest venekeelse ja eestimeelse telekanali loomise otstarbekuse üle on mulle jäänud mulje, et üsna mitmed idee toetajad usuvad, et pruugib vaid tõemast kiirgama panna ning kohe võtavad kõik omaks meie maailmavaate, meie veendumuste ja ideaalide kogumi. Seda, et meie venelastest kaasmaalased ei taju maailma mõtet nõnda nagu seda teeme meie, peetakse võimsate Vene kanalite süüks, ja kavatsetav ETV-vene peaks nende hoiakuid ja eluvaateid õigemaks sättima. See on ohtlik tee, see võib tuua meile uued pronksööd. Leidub arvamusigi, et miks peaksime me teisi omade sekka peibutama, selle peale veel raha kulutama. Viimane seisukoht on minu meelest üsna rassistlik ja kõlvatu. Eurooplased nii ei mõtle.

Ent esitamata on jäänud lihtne küsimus: miks meie venelased vaatavad Vene kanaleid? Ja vastus selle kohta on üks – nende kollektiivne sisemüüt, mida pärandatakse põlvest põlve, suunab seda tegema. Ja sisemüüti teatavasti ei muuda. Või peaaegu ei muuda. Igasugune katse seda teisemaks teha, soov muuta venelased eestlasteks tekitab neil samasugust reaktsiooni, nagu suur osa meist tundis nõukogulikul venestamise ajal.

Meie senise integratsioonipoliitika tulemus oli 2007. aasta pronksööd ning olgugi et selle poliitika loojad püüdsid ajada toimunu Vene riigikanalite ja (mõju)agentide ässitamise süüks, pani kired plahvatama asjaolu, et püüti riivata meie venelaste sisemüüti. Üleskihutajate töö oli suunatud sajanditega ettevalmistatud pinnale ning oli seetõttu võrdlemisi edukas.

Üks viimastel päevadel ajakirjanduses toodud näide on eriti ilmekas. Uuringute järgi pidavat meie, selles juhtumis seisukohta omavad venelased Ida-Ukraina kohal Malaisia reisilennuki alla tulistajaiks Ukraina valitsusvägesid ja USAd.

Mis on aga otsustuse taga? Mitte üksnes Vene kanalid.

Religioonis eksisteerivad dogmad, milles ei tohi kahelda. Kristluse puhul näiteks neitsist sündimine ja hilisem taevassetõus. Kui kahtled, siis oled sa võõras, ei kuulu meie hulka. Antud näite puhul töötab dogmaatiline sisemüüt umbes niimoodi: omad ei ole kunagi süüdi. Ja kui omad midagi teevad, siis on seda tehtud õige asja eest ning seda on õigus varjata. Kes seda omaks ei võta, see on võõras, ja ükskõik, mida võõras räägib, on tema jutt automaatselt vale.

Usun, et pole sugugi kauge paralleel meenutada sedagi, et enam-vähem ühise dogmaatikaga katoliiklus ja õigeusk pole viimase 1500 sajandi jooksul teineteisele lähenenud, nende sümbioosikatse uniaatluse näol pole olnud kuigi edukas. Lähenemise asemel on peetud aina sõdu. Rooma paavst ja Moskva õigeusu patriarh pole iialgi kohtunud. Paavstid ja Konstantinoopoli õigeusu patriarhid on tohutu pika ajaloo jooksul kokku saanud vaid kolm korda, paljuütlev on fakt, et need kohtumised on toimunud Istanbulis. Praegu on ettevalmistamisel paavsti neljas visiit Türgimaale. Õigeusklikud patriarhid pole Rooma oma jalga tõstnud.

Kummaline, eks ole? Ometi aetakse nagu ühte asja. Olgu siinjuures tõdetud, et (meie) luterluse ja õigeusu vastuolud on veel suuremad kui katoliiklusel ja õigeusul. Oleks üsna rumal otsida sellise vaenu süüdlasi, kuigi meie sümpaatia võib kalduda kas ühele või teisele poolele.

Jah, ma olen absoluutselt veendunud, et Eestimaa eestlaste ja venelaste vastuolude juured algavad nii sügavalt, ning sellega pole meie rahvuspoliitika kujundajad arvestanud. Samal põhjusel, miks ei ole Rooma paavst ja Moskva patriarh kohtunud, on meie ühiselu raske.

Muidugi on meil usuvabadus. Kuid seda vaid religiooni hõlpsasti tajutavas osas. Igaüks võib kuuluda, millisesse kogudusse ta tahab, võib kummardada, keda soovib. Võib ka kummardamata jätta.

Ent meie senine rahvuspoliitika on püüdnud tegelda pigem misjonitööga, on püüdnud pöörata õigeusklikud (või õigeusu põhjaga) inimesed teise konfessiooni, muuta nende sisemüüti. Ja tulevane ETV-vene peab arvestama tuhandeid delikaatseid üksikasju, näiteks sellistki, et Konstantinoopoli õigeusu jumalateenistuste ülekandmine tekitaks meie venelastes arvatavasti suuremat vastuseisu kui luterluse või mõne vabakiriku teenistuse näitamine.

Ja üldse peaks lähtuma ideoloogilisest alusmüürist: teil on õigus ja meil on õigus, elame oma erinevate õigustega rahulikult (vennalikult?) koos meie ühises Eesti riigis. Tegelikult on meil ainult kaks valikut: kas elada niimoodi, nagu seda teevad moslemid ja juudid, või niimoodi, nagu seda teevad õigeusklikud ja katoliiklased-protestandid.

See oli sisuprobleem, ideoloogilise suunitluse küsimus.

Kanali loojatel seisab ees teinegi raske katsumus.

Kui kanal pole just BBC, Euronews või CNN, siis ei määra selle prestiiži ja staatust vaatajate jaoks uudistesaated. Hoopis kõik muu, mis on nende kõrval. Peamiselt muidugi meelelahutussaated, ent ka tõsisem aines, näiteks väärikad dokumentaalfilmid. Kust neid võtta tasemel, mis rahuldaks vaatajat, kes on harjunud jälgima Vene kanaleid?

Kas see meeldib või ei meeldi, kuid tuleb tõdeda, et kõigi saadete puhttehniline kvaliteet on Vene kanalites kõrge, kättepüüdmatult kõrge. Neil on taga suurem raha, tulgu see siis reklaamist või riigieelarvest.

Mida siis teha? Vastus on ainult üks: paljud saated peale uudiste tuleks sisse osta.

Aga uudistesaadete diktorid? Kui professionaalsed on need Vene kanalites! Enamikus on nad lõpetanud GITISe või VGIKi, teatri- või filmiülikooli, mille mõlema maailmataset on kõikjal tunnustatud. Asi on lihtsalt selles, et telediktor võib meie meelest valetada, ent kui ta teeb seda ilmekalt, selge ja puhta diktsiooniga, kui ta teeb seda säravi silmi ja näitlejameisterlikkusega, siis teda loomulikult usutakse. Ja telepiltki võib meie meelest edastada pahatahtlikke väljamõeldisi, ent kui see on filmitud efektselt, mitmest punktist korraga, kui selle tehniline tase on kõrge, siis see veenab, siis ei teki enamikul vaatajatel kõhklustki, et kõik on tõene.

Mida siis peale hakata? Vastus on jälle sama: ka diktorid tuleb sisse osta, soovitavalt need, kellega meie vene publik on harjunud, keda armastab ja keda usub.

Kui palju see kõik maksma läheks? Ei tea, ei oska arvutada, sest puuduvad pisimadki algandmed.

Vahest vajab lahtimõtestamist pealkiri? Olen vene kanali avamise tuline pooldaja, tahan öelda, et rohelist tuld sellele kavatsusele. Ja kindlasti peaks selle kanali juht olema venelane.