Julian Assange

FOTO: A.Peegel

Kui keegi kirjeldab sel nädalal Afganistani sõja päeviku nime all 92 000 dokumenti avaldanud Wikileaksi asutajat Julian Assange’i kui avalikkuse tähelepanu vältivat persooni, siis tõenäoliselt pole ta veel tutvunud Google’i otsingumootori võludega.


Sealt tuleb välja, et pigem vastupidi – Assange on juba mõned aastad pidanud kodanikumeedia ürituste avakõnesid ning iga rohkem tähelepanu pälvinud Wikileaksi dokumendi puhul intervjuusid jaganud.

Internetis rippuvaid videousutlusi vaadates näib, et see pisut naiselike maneeridega mahehäälne isand pigem naudib kui pelgab avalikkuse tähelepanu.

Näiteks kevadel, kui Islandil purskas vulkaan ning ajakirja Rolling Stone reporter istus koos kindral Stanley McChrystali ja tema eliitsõjaväelastest kaaskonnaga Pariisis, oli Islandile Assange’i ja tema keskealistest anarhistidest koosneva kaaskonna seltsi palutud New Yorkeri reporter, et kajastada Wikileaksi Iraagi-video ülesriputamist.

Jupp aega enne esmaspäevast Afganistani materjalide avaldamist võttis Assange ühendust kolme suure väljaandega – New York Timesi, Guardiani ja Spiegeliga –, et need tema värskeid lekkematerjale reklaamiksid ja teda ennastki intervjueeriksid.

Eelmainitud New Yorkeri lugu aga annab 39-aastase Assange’i elust nii värvika ülevaate, et see peaks psühhoanalüütikutele huvi pakkuma vähemalt sama palju kui esmaspäeval Wikileaksi paisatud Afganistani sõda puudutavad toormaterjalid ajakirjanikele ja sõjaajaloolastele.

Stabiilsus ja süsteem pole selle mehe ellu kunagi kuulunud. 1971. aastal Austraalias sündinud Assange’i elu muutus kirjuks juba üsna pea pärast tema esimest sünnipäeva, kui tema ema abiellus teatridirektoriga. Pere kolis sageli.

Kui Assange oli kaheksane, leidis ema uue mehe – seekord muusiku –, kellega sai teise poja. Muusik liitus sektiga ja hakkas nõudma oma poja hooldusõigust. Sestap veetis Assange’i ema järgnevad aastad koos lastega pidevalt põgenedes. 14. eluaastaks oli Assange jõudnud kolida 37 korda.

Tema anarhistist ema – veendunud, et tavaharidus võiks tekitada lastes ebatervet austust võimude vastu – ei pannud lapsi kooli. Mistap suure osa teadmistest omandas Assange omal käel raamatukogus. 1980. aastate lõpus avastas ta oma kire tärkavas võrgumaailmas – nii programmeerimises kui ka kübernuhkimises.

Umbes 17-aastaselt kohtus Assange 16-aastase tütarlapsega. Koos koliti skvotti. Neidis jäi aga rasedaks, mispeale koliti tagasi Assange’i ema naabrusse. Peagi sündis nende poeg.

20-aastaselt sattus Assange küberkurjategijana uurimise alla. Kohut oodates sattus ta depressiooniga haiglasse, luges Aleksandr Solženitsõnit ning leidis enda ja tema elu vahel rohkelt paralleele.

Lõpuks jõudis kohus aga järeldusele, et ta pole teinud muud kui pisut ülemäära uudishimutsenud, ning määras talle vahepeal jutuks olnud kümneaastase vangistuse asemel karistuseks vaid trahvi.

Sellele järgnes uus kohtulahing. Assange ja tema ema leidsid, et kräkkeri väikese poja ema ja tolle uus poiss-sõber on mudilasele ohtlikud, ning nõudsid hooldusõigust endale.

Et võimude hinnangul oli lapsel ema juures piisavalt turvaline, asusid Assange ja tema ema paari elu salaja lindistama ja püüdsid ametlikest andmebaasidest ebaseaduslikul teel nende kohta infot koguda. Kokkuleppele saadi alles aastal 1999.

Pärast seda rändas enda kinnitusel hooldusõiguslahingust samuti traumeeritud Assange tükk aega mööda laia maailma ringi, õppis Austraalias Melbourne’i ülikoolis füüsikat ja koostas isikliku manifesti võimude vandenõust. Aastal 2006 aga jõudis ta lõpuks oma anarhismi ja nuhkimishuvi ühendamiseni portaalis wikileaks.org.