Asko Uri: kes peatab teerulli?

Asko Uri Foto: Erakogu

Puuetega inimeste esindus­organisat­sioonide kaasamine tööhõive­reformi läbiviimisse on puudulik, leiab Tartu Ülikooli sotsiaaltöö magistrant Asko Uri.

Olen jälginud huviga tööhõivereformi loomislugu, sealhulgas valitsuskoalitsiooni poliitikute sõnavõtte selle põhjendamisel ning teisitiarvajate vaigistamisel. Kui kujutada toimuvat pildina, siis näen sellel sõitmas suurt piduriteta teerulli, mida püüavad paljakäsi peatada riigivõimuga teist meelt olijad. Riigivõim on küll suuremeelselt käiku aeglustanud ja kutsunud teisitimõtlejaid asjade üle arutlema, kuid ainuüksi mõtegi, et teerulli võiks keegi peatada, tundub olevat välistatud.

Miks on vaja teerulli peatada ehk mis on puuetega inimeste esindusorganisatsioonide, aga ka valdkonda tundvate ekspertide ja uuringufirmade peamine kriitika tööhõivereformi kohta? Lühidalt öelduna: reform seab üllalt kõlavad eesmärgid ja kulutab meeletuna näivad summad selle administreerimisele, kuid ei pakuta olulisi muudatusi puuetega inimeste toetamiseks, et nad tööle palgataks ja seal käia saaks.

2014. aastal avaldatud uuringu põhjal on Eesti omavalitsustes keskmiselt kättesaadavad vähem kui pool riigi poolt ette nähtud puuetega inimeste sotsiaalteenustest.

Isikliku abistaja teenus, mis on paljudele puudega inimestele töölkäimiseks üks olulisemaid, on tasuta kättesaadav vaid kolmandikus (!) Eesti omavalitsustest. Võib kindlalt väita, et puudega inimese võimalus aktiivseks osalemiseks ühiskondlikus elus ja tööhõives on Eestis äärmiselt piiratud ning ebapiisavalt toetatud.

Eestis toimib murettekitav tava, et riik kirjeldab seadustes sotsiaalteenuseid ning nõuab siis nende osutamist omavalitsustelt. Seejuures ei vastuta riik kavandatud teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamiseks vajaliku rahastamise eest – eeldades, et omavalitsustel endil on vajalikud summad olemas. Tegelikult seda raha pole või on oluliselt vähem, kui vaja oleks.

Sellele äärmiselt olulisele lahendamata probleemile – avalike teenuste puudulik korraldamine kesktasandil ning finantsvõimekuse ja kohustuste ebakõla kohalikul tasandil – on tähelepanu juhtinud nii OECD kui ka meie riigikontrolör, paraku ilma igasuguse tulemuseta. Probleem puudutab vahetult tööhõivereformi, kuna sellest sõltub otseselt puuetega inimeste võimalus saada piisavalt vajalikke sotsiaalteenuseid (sotsiaaltransport, isiklik abistaja) tööturul osalemiseks.

Kõige rohkem kurvastab mind isiklikult valitsuskoalitsiooni poliitikute soovimatus kuulata ja sisuliselt arutleda. Võimulolijate peamine eesmärk tundub olevat kaitsta juba tehtud otsuseid ning veenda teisi nende õigsuses – puudub valmisolek oma vigu tunnistada ning otsuseid põhimõtteliselt üle vaadata.

Kui tööhõivereformi ühe küsitavusena on esile toodud, et tööandjatel puudub motivatsioon ja toetus puuetega inimesi tööle võtta, siis selle kohta vastas üks juhtivaid sotsiaalvaldkonna poliitikuid ajakirjanduse kaudu selliselt: «Tööandjad võtaksid vähenenud töövõimega inimesi meelsasti tööle, aga nad lihtsalt ei tea, kuidas saada kontakti.»

Sellisel juhul poleks ju tarvis mingit reformi, vaid tuleks lihtsalt saata tööandjatele puuduolev info e-kirjaga laiali.

Üks teine sotsiaalvaldkonda juhtinud tipp-poliitikuid on öelnud, et puuetega inimeste eest seisvate kodanikuühenduste tegevuste jätkusuutlikkuse tagab see, et nad ise on rahastust taotledes kirjeldanud oma tegevuste jätkusuutlikkust.

Selline pealispindne mõtlemine ja vastutuse äraveeretamine juhtival tasandil teeb eriti kurvaks ja nõutuks. Püüdke jätkata tegevust, kui teil pole äkki ühelegi töötajale enam palka maksta ega ruumide rendi eest tasuda. Huvikaitseorganisatsioonide rahastamine on Eestis aga just peamiselt projektipõhine, millega kaasneb pidev teadmatus tuleviku ees ja juba ülesehitatu päevapealt lammutamine, kui projekti rahastus lõpeb.

Teen sügavaima kummarduse kõigi nende inimeste ja organisatsioonide ees, kes meil puuetega inimeste õiguste eest seisavad ja paljakäsi teerulliga võitlevad.

Tihti tähendab see oma vabast ajast, vabatahtliku või sümboolselt tasustatud töö tegemist – oma pere, teise töökoha ja muude kohustuste kõrvalt. Kas sellistes tingimustes jätkub üheskoos rammu, et peatada teerull ja tööhõivereform seni kavandatud kujul? Tahaks väga loota, et vastus on jah!