FOTO: Urmas Nemvalts

Kerge on anda asjadele nimesid. Politsei paneb väljakutele turvakaamerad ja juba me hõikame sõnu, mis kleepekana külge jäävad. Jälgimisühiskond. Suur Vend. Politseiriik. See võib ju mõnes mõttes ka nii olla – politsei teab, et mida enam informatsiooni, seda parem, ja me ju tahame, et politsei täidaks ülesannet oma riigi kodanikke kaitsta.

Kui aga mõtlema hakata, siis on politsei paika pandud kaamerad vaid napp osa neist, mis meie tegevust jälgivad. Enamiku kaameratest paneme üles me ise. See on umbes nagu mõnes viletsas ulmeromaanis: kangelane jahib kurjamit, kuid järsku, jutu kulminatsioonihetkel, astub kangelane mingil põhjusel peegli ette ja näeb, et tema isegi ongi kurjam.

Umbes sama on juhtunud päriselus: noodsamad, kes toda Suurt Venda kirusid, avastavad, et jälgimisühiskonnast olulise osa loovad nende endi ülesriputatud kaamerad, mille pilt kõigile kättesaadavalt veebi striimitakse.

Enamik tehnikapoodidest pakub jälgimiskaameraid. Need on nii tavalised ja levinud, et keegi ei tee neist enam küsimustki. Mõned ostavad neid turvalisuse pärast – hea maakodul interneti kaudu silma peal hoida, kui ennast seal ei juhtu olema. Mõned teevad seda kontrollimiseks – et müüjad ei varastaks, et ettekandjad niisama aega ei viidaks. Koolid kasutavad kaameraid, et kiusajad ei saaks nõrgemate kallal nokkida. Laste mänguväljakud selleks, et lastel silma peal hoida, ilma et peaks aknal kõõluma. Beebimonitoride kaamerad näitavad, kas laps ikka magab rahulikult või vajab ta abi. Kõik mõistlikud põhjused, eeldusel, et asjaosalised sellest teadlikud on. Ja tavaliselt on.

Ega sellest olekski suurt midagi, sest iga organisatsioon või perekond teab ise, mida teeb, kui see seadusega vastuollu ei lähe. Ja üldiselt ei lähegi.

Probleemid algavad siis, kui too informatsioon ei jõua mitte üksnes kooli turvamehe, värske lapsevanema või veidi paranoilise firmajuhini, vaid levib laiemalt. Niipea kui informatsioon satub valedesse kätesse, muutub see turvalisuse suurendajast hoopis ohuks turvalisusele. Ja nii see paljude veebikaamerate puhul ongi juhtunud. Nagu ikk­a, on küsimus banaalselt lihtsates pisiasjades: veebikaamera parool, tehase poolt kaasa antud, on paljudel kaameratel sama ja seetõttu on neid veebis jälgida äärmiselt lihtne. Nii lihtne, et see tundub peaaegu naljakas. Ja see olekski naljakas, kui sellega ei oleks pandud ohtu paljude inimeste turvalisus.

Informatsioon ise pole ei hea ega halb, kuid sellega saab teha nii head kui ka halba. Head, kui seda kasutatakse selleks, milleks mõeldud; halba, kui seda kasutatakse muul eesmärgil. Edasi saab ainult loota kahte asja: esiteks, et neil tuhandetel veebikaamera omanikel jätkub oidu vähemalt nüüd tehase antud parool ära vahetada. Ja teiseks, et juba veebi sattunud informatsiooni ei saa keegi pahatahtlikult kasutada nõrgemate vastu. Sest ühes on politseil kindlasti õigus: tugevam pool on alati see, kes teab rohkem.