Riigipiiri valvamise tõhustamiseks tuleb luua eraldi piirivalveamet, kus oleks ühistel alustel sõjaväestatud koolitus, täiendus ning väljaõpe, kirjutab Eesti Vabaerakonna juhatuse liige (piirivalvurist ajateenija 2001. aastal, nooremveebel) Märt Meesak.
Kõndisin Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piiril mööda maismaad läbi soode ja metsade, palava päikese ja 30-kraadise külma, silmad jälgimas liivariba või teerada: ega ometi võõraid jälgi näha pole? Iga krõps metsas pani võpatama: kas nüüd?!
Enam-vähem selliselt olin ajateenijast piirivalvur aastal 2001 Piusa kordonis. Läbinud enne seda väljaõppe Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses, olin oluline osa meie kodumaa piiri valvamisel. Seda koos kutseliste piirivalvuritega, kes meid, ajateenijaid, juhendama pidid ja koos meiega mööda soid ja metsi kõndisid. Selline oli piirivalvurist ajateenija elu koos oma eriala üle uhkust tundvate kutselistega enne Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga. Üks oli kindel – piir pidi pidama. Olgu kasvõi jõgi üle ujutanud ja jalad sellest märjad või väljas nii külm, et kulmud läksid härma. Meie olime alati piiril ja valmis.
Tänane olukord on teistsugune. Piirivalveamet kui selline on kaotatud, Narva-Jõesuu õppekeskus samuti. Piirivalvurite pealekasv on olematu ning palgatase mannetu. Olukorras, kus tegelikult pole midagi Eesti riigi piiri valvamise vajaduse mõistes muutunud. Eesti riigi piir peab pidama 24/7 ja 365 päeva aastas ning on omariikluse üks alustalasid. Muutunud on aga valvamise tingimused ja võimalused.
Pikaajaliselt valitsustele ja riigieelarvetele kuluallikaks olnud riigipiiri valvamine on olnud pigem üks tülikas eelarverida, kui Eesti Vabariigi piiri valvamine või seda tööd tegevate inimeste panuse väärtustamine. Eelarve on olnud alati kriitiline ja statistikas kinni, see eelarverida pole olnud prioriteet. Sellega ei tõuseks me viie rikkama riigi hulka mitte kuidagi. Valitsused panustavad meil pigem statistikasse kui inimestesse. Selline on tänane olukord, rääkigu endised või praegused ministrid mida tahes. Mitte kellelgi neisst pole olnud kaugemat sihti ja hoolimist. Seda nii piirivalves kui mujal. Tähtis on eelarve tasakaal ja kulude-tulude ridade vaheline seos. Kõik on ainult ühed numbrid Exceli tabelis.
Valitsejate tegematus on vaja kiiresti maandada. Selleks on vaja luua eraldi piirivalveamet, lahutades see mammutsüsteemist politsei- ja piirivalvemetist. Viia piirivalve üksuseks, kus oleks ühistel alustel sõjaväestatud koolitus, täiendus ning väljaõpe ohvitseridele ja allohvitseridele koostöös kaitseväega. Piirivalveks tuleb varuda kordonitesse varuga inimjõudu ning varustada üksused relvastusega, mis on sobilik piiri kaitsmiseks. Taastada on vaja piirivalve sõjaaja ülesannetega, kuna tegemist on siiski mitte siseturvalisuse tagamise, vaid ikka riigi piiril oleva tegevusega.
Kui tänases olukorras on 5 protsenti piirivalvurite palgatõusuks vajalik riigieelarvest 7 miljonit eurot, siis täna oleks vaja seda tõsta otsekohe 15 protsenti. Summaks teeb see 21 miljonit eurot aastas. Võttes arvesse, et ida- ja kagupiiri täielikuks väljaehitamiseks on vaja umbkaudselt 30 miljonit eurot, siis rahastamise allikas on ka tänases eelarve eelnõus olemas.
Siia tuleks kiireloomuliselt lisada ka piirivalveameti taastamine eraldiseisvana ja väljaõppekeskuse taastamine Narva-Jõesuus, kus saaks koolitusi nii piirivalveametnikud, allohvitserid kui ka allohvitserid. Samuti järelkasvule mõeldes näiteks riigikaitse gümnaasiumi piirivalve eriala abiturendid. Väljaõpe peaks toimuma ikkagi piiril ja selle läheduses, mitte Pirita metsade vahel. Läbi vajab veel kaalumist ka ajateenistuse taastamine piirivalves, olgugi, et see on mingis mõttes raskendatud ja lepingutega seotud. Lahendusi on vaja leida.
Kokku oleks pakutud muudatuste kulu 2015. aasta eelarvest kuni 70 miljonit eurot. Jättes ära tulumaksu langetamise ühe protsendi võrra, oleks raha eelarves ülegi. Kui võrrelda ainult sõnades kõigile raha rohkelt kätte jätvat tulumaksu langetamist piirivalvamise tõhustamise otstarbekusega, siis valik on selge kõigile. Tavaline keskmist palka teeniv tööline ei saaks juurde seitset eurot ja miinimumpalka teeniv kahte eurot. Seda enam, et tänase tulumaksu protsendiga seda neil hetkel ei ole nagunii. Samas kui selle eest oleks riigipiir valvatud ja seal töötavad väljaõppinud piirivalvurid teeniksid kuus töötasu keskmiselt 15 protsenti rohkem, mis oleks lähedal Eesti keskmisele palgale.
Endine siseminister on öelnud, et piirivalve vajab täna ettepanekuid, mitte kriitikat. Olen sellega täielikult nõus. Ainsana tekitab eksministri üleskutses küsitavusi ajastus. Kus olid lahendused varem, võimul olles? Kus olid lahendused varem, enne kui Eston Kohver piirivalvele tahtmatult tähelepanu juhtis? Miks meie riigis alatasa valitsused tulekahju kustutavad? Miks meil Eestis tegematajätjatel tagantjärgi õigustust alati ülegi jääb? See jäägu meie kõigi enda vastata ja järelduste tegemiseks analüüsida. Lõpuks tekib aga siiski õigustatud küsimus: oleme me ikka õigel teel?
Õnneks, olles ajateenija meie kodumaa kagupiiril, sellist küsimust tekkida ei saanud. Oleksime muidu sattunud, nagu seenelised tihti meie valvatud piirilõigul, kas Vene Föderatsiooni alale või oleksime eksinud. Seda aga meie ametikoht ning teadmised ei lubanud. Meie valitsejatel aga on see vist lubatud.
