Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/26/3557189t1hc1c9.jpg)
/nginx/o/2011/08/21/717308t1h2d77.jpg)
Uute saadete poolest nii närba telehooaja algust kui tänavune ei mäletagi. ETV saatejuhtide vahetus lõi küll taeva korraks heledaks, kuid edasi? Selles masendavas stagnatsioonis (või mõnusas stabiilsususes?) üritab teleajakiri «Radar» trügida 1. klassi higilõhnasesse luksusvagunisse, kus üle mitmete istmeridade laiutab üsna harjunud üksinduses «Pealtnägija». Kõik teavad, et paljaste kätega seda vanakest ei võeta, senimaani «Pealtnägija» vastu sõtta saadetud on lahinguväljalt reeglina minema kantud leinahelide saatel. Meenutagem või TV 3 aplombikat «A4» Alex Lepajõe ja Kadri Kõusaarega.
Aga see kehtib ju kus iganes – et minna kellegi vastu või kõrvale, pead sa olema temast parem. Või vähemalt sama hea. Või mingil moel eristuma. Kanal 2 õpetlike õuduste toas hoitakse kindlasti veel elus mälestust BECi toodetud ja Koit Toome juhitud saatest «Braavo!», mis osutus parimaks näiteks sellest, kuidas edu detailide kokkukuhjamisest sünnib elujõuetu Frankenstein.
Nüüd siis «Radar».
Saategraafika kandev sümbol on seesama, mille «Pealtnägija» tõi oma saatepeas siinsetele maastikele 15 aastat tagasi. Muuseas, sarnane kujund läbib ka «Radari» eel eetrit täitvat «Krimit». Jättes kõrvale vanemates olijates allusioone tekitava Jaak Joala saateansambli nime, paneme lihtsate televaatajatena hoopis tähele, et Hannes Sarv mõjub nagu Rasmus Kagge ja Johannes Tralla poeg. Jalgu hoiab ta võib-olla rohkemgi harkis kui Rasmus. Olen mõelnud, kas niimoodi edastatakse sõnum mehest ja saatest «with big balls».
See võib olla dünaamikataotlus, aga kui saatejuhid tänapäeval parasjagu kätega ei vehi, siis nad kogu aeg kõnnivad. «Pealtnägija» viimase peale lihvitud stuudiokujundusele vastukaaluks marsib ka Marii Karell kolme lause kaupa mööda toimetusetuba, kus Raul Ranne ja Robert Kõrvits pingsalt arvutiekraanide küljes ripuvad. Saatejuhi lihvitud välimuse võrdlemine Annie Lennoxiga oleks vist juba paranoia.
Mis puutub lugudesse, siis milliste näitajate poolest ei oleks me võinud näha neid «Reporteris»? Pealtnägijalikule tõsidusele viitas ehk vaid see, et kolm süžeed viiest baseerusid hirmul – et sinu äravisatud telefonist imetakse kuskil välja kassipildid, et sinu lapse ellujäämine on juhuse ja õnne küsimus, et Kremli katakombides sobrab Putin meie CVdes. Hane sülelev turvamees ei pakkunud kõige selle otsa just palju lohutust.
«Radari» pildikeelt (režissöör Margus Jõemägi) iseloomustab närvilisevõitu, «Pealtnägijat» jäljendav, kuid vähem läbikomponeeritud montaaž. Terve talv on neil aega tõestada vastupidist, aga pärast esimest saadet ei võrdle me Adidast mitte Nike, vaid Kadaka turu kunagise valitseja Adibasega. Marii Karell on kõva tegija, kes omal ajal aitas käima joosta «Ringvaadet». «Radar» annab aimu, kui palju sisaldas «Ringvaate» edu retsept Karelli ja kui palju Reikopi-Välba energeetikat. Karelli senine jäljerida viitab pigem kirglikule ärinaisele, kelle jaoks ajakirjandus on rohkem vahend kui eesmärk. Siit aga tänane lugejaküsimus: kas mõlemat neist jumalatest on võimalik samal ajal teenida?
«Reporterist» võime rääkida ja mõelda mida iganes, faktiks jääb kümme aastat püsimist. Selle aja jooksul pole nad stuudios tapeetigi vahetanud. Ja ta toimib. Miks? Sest saadet hoiab lennus Ivar «Nähtamatu Mees» Vigla jõuline hingus. Mullu lugesime uudist, et Vigla firmal, mis müüb «Reporterit» Kanal 2-le, on kasutamata kasumit kogunenud 600 000 eurot. Pole imestada, sellise universumi käigushoidmise kõrvalt pole lihtsalt aega kulutada. Eks Ivar arvesta, et 90-aastasena Kanaaridel talvesid veetes laseb tüdrukutel endalt selle raha eest tolmu pühkida. Nii või teisiti, Gonsiori tänavalt kostis teisipäeva õhtul sügav kergendusohe.