Aga see kehtib ju kus iganes – et minna kellegi vastu või kõrvale, pead sa olema temast parem. Või vähemalt sama hea. Või mingil moel eristuma. Kanal 2 õpetlike õuduste toas hoitakse kindlasti veel elus mälestust BECi toodetud ja Koit Toome juhitud saatest «Braavo!», mis osutus parimaks näiteks sellest, kuidas edu detailide kokkukuhjamisest sünnib elujõuetu Frankenstein.
Saategraafika kandev sümbol on seesama, mille «Pealtnägija» tõi oma saatepeas siinsetele maastikele 15 aastat tagasi. Muuseas, sarnane kujund läbib ka «Radari» eel eetrit täitvat «Krimit». Jättes kõrvale vanemates olijates allusioone tekitava Jaak Joala saateansambli nime, paneme lihtsate televaatajatena hoopis tähele, et Hannes Sarv mõjub nagu Rasmus Kagge ja Johannes Tralla poeg. Jalgu hoiab ta võib-olla rohkemgi harkis kui Rasmus. Olen mõelnud, kas niimoodi edastatakse sõnum mehest ja saatest «with big balls».
See võib olla dünaamikataotlus, aga kui saatejuhid tänapäeval parasjagu kätega ei vehi, siis nad kogu aeg kõnnivad. «Pealtnägija» viimase peale lihvitud stuudiokujundusele vastukaaluks marsib ka Marii Karell kolme lause kaupa mööda toimetusetuba, kus Raul Ranne ja Robert Kõrvits pingsalt arvutiekraanide küljes ripuvad. Saatejuhi lihvitud välimuse võrdlemine Annie Lennoxiga oleks vist juba paranoia.
Mis puutub lugudesse, siis milliste näitajate poolest ei oleks me võinud näha neid «Reporteris»? Pealtnägijalikule tõsidusele viitas ehk vaid see, et kolm süžeed viiest baseerusid hirmul – et sinu äravisatud telefonist imetakse kuskil välja kassipildid, et sinu lapse ellujäämine on juhuse ja õnne küsimus, et Kremli katakombides sobrab Putin meie CVdes. Hane sülelev turvamees ei pakkunud kõige selle otsa just palju lohutust.
