Lõppenud nädalavahetuse seisuga ulatus Tallinnas Õle tänava maja ühes korteris koeraekskrementide hunnik aknani. Ehkki Põhja-Tallinna linnaosa on valmis tellima korteri koristuse, pole taotlus kohtu hinnangul piisavalt põhjendatud ning nii haiseb hunnik seal edasi. Mäletate küll, see on see korter, kus vanaproua koerakarja pidas.
Äärmusliku näite varal võiks rahulolevalt eeldada, et eraomand on Eesti Vabariigis kindlalt kaitstud. Omaniku loata ei tohi korterisse siseneda ja julkagi minema viia: sissetung tuleks kõne alla ehk vaid siis, kui omanik toas tuumapommi valmistaks. Siiski võib leida ka näiteid, mis seavad kodu turvalisuse kahtluse alla. Ja ma ei räägi sellest, et keegi võiks kehtivat üldplaneeringut rikkudes püstitada kodu lähedale 1200-pealist karja mahutava lauda, nagu on juhtumas Haljala vallas. Kuulake, räägin hoopis lihtsama loo – mis võib juhtuda igaühega.
Suve lõpul trimmerdas Valgamaal elav tuttav õues heina. Juhuslikke inimesi tema elamisse naljalt ei satu, sestap oli uks suletud nii-öelda luuavarre meetodil. Tuppa naastes avastas naine, et keegi oli vahepeal majja tunginud, haige koera toast välja lasknud ning kõik toad läbi käinud. Sissetungijast oli jäänud segases käekirjas teade, mis nõudis võla tagasimaksmist ja kuhu oli lisatud mobiiltelefoni number.
Võiks küsida Emil Rutiku häälel: kuidas teile meeldiks kõik see? Augustiõhtud on hämarad ning mõtted maja ümber luusivast koduvanast ei kuulu meeldivate kilda.
Naine otsis internetist politseiprefektuuri üldkontakti ja helistas. Laupäevaselt oli prefektuuri maja üsna inimtühi ning talle vastati, et teemaga tegeleb esmaspäeval kohalik konstaabel. Midagi ei olnud varastatud ja polnud otsest rünnet kellegi elule. Paraku ei nõustunud politsei uurima, kellele telefoninumber kuulub ning milles on asi.
Tänapäeval puudub eraisikul igasugune võimalus telefoninumbri omaniku kindlakstegemiseks, kui number on salastatud. Politseil on niisugune võimekus olemas, ent taas – taotlus peab olema põhjendatud.
Esmaspäeval saabus politsei mu tuttava tallu ning uuris asjaolusid. Kuna midagi jubedat polnud juhtunud, siis tuli neid veenda teemaga tegelema. Paari tunni pärast tuli politsei tagasi ja teatas, et on isiku kindlaks teinud. «Selle mehe käest ostsite mõni aeg tagasi trepi,» ütles politsei. Kuna mees pole kogu raha kätte saanud, siis tuleb ilmselt algatada kaks uurimist: üks sissetungi ja teine võlgujäämise kohta.
Ma ei näinud, kuidas politsei seda serveeris, ent tean, et suur osa inimesi oleks selle peale avalduse kirjutamisest loobunud. Mu tuttavale meenus, kuidas enam kui viis aastat tagasi tõepoolest ta ühe vana trepi ostis, kusjuures tehing sai lõpule viidud; kuid miski ei põhjenda sissetungi teise inimese eluruumidesse. Ja ta läks kohalikku politseijaoskonda ja esitas avalduse. Mul pole vähimatki kahtlust, et ametkonnad suudaksid kummagi kaasuse kohta kirjutada alustuseks neli lehekülge juriidilist teksti, mille võib kokku võtta sõnadega: taotlus peab olema põhjendatud.
Keskendudes seaduse mõttele, peaks olema selge, et põhiseaduslik kodu kaitse ei tähenda, nagu võiks ühismajas elav omanik täita toa ekskrementidega. Ning teisalt, kodu kaitse tähendab seda, et võõra sissetung, olenemata asjaoludest, ei ole tühiasi ka siis, kui midagi pole varastatud ja puuduvad laibad. Mõnes Ameerika osariigis võib sissetungija rahumeeli maha lasta. Õnneks ei ela me Ameerikas (iroonia). Mis sai aga politseile esitatud avaldusest? Sellest pole siiani kippu ega kõppu.
Praeguse seisuga on kohus siiski lubanud Tallinna linnavalitsusel korterit koristada.