Naabriga saab pragmaatilisi suhteid arendada ka poliitilist hullumeelsust toetamata, leiab kolumnist Iivi Anna Masso, viidates Venemaa skandaalsele Seligeri noortelaagrile.
Iivi Anna Masso: Seligeri vaimud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti meedias oli juba vaieldud selle üle, kui mõistlik oli Eesti noorte osavõtt Venemaa Seligeri noortelaagrist, kui laiema publikuni jõudis info, mida laagri paljukiidetud kunsti- ja kultuuriprogramm sisaldas.
Silmatorkavaima kunstiteose moodustasid neljakümne poliitiku ja ühiskonnategelase teivastatud ja natsimütsidega kaetud pead, kelle hulgas olid eestlased Mart Laar, Andrus Ansip ja Tunne Kelam ning (Helsingin Sanomate andmeil) USA riigisekretär Hillary Clinton. Esindatud olid ka Venemaa oma demokraadid, näiteks Garri Kasparov ja Eestitki äsja külastanud 83-aastane inimõigusaktivist Ljudmilla Aleksejeva.
Samuti kuulusid kultuuri- ja haridusprogrammi, mida muu hulgas Eesti Noored Rohelised oma kodulehel siira vaimustusega ülistavad, juba igavuseni tuttavad stalinistlikud loengud «ajaloo võltsimisest». Seal räägiti muuseas, et kogu Gulag olla eestlastest revanšistide väljamõeldis ning et Soome Talvesõja puhkemises olid süüdi britid, kes söötsid soomlastele provotseerivaid valeandmeid.
Kõige selle üle võib naerda, sest naeruväärne see ju ongi. Laar teataski, et tunneb endale osutatud tähelepanu üle uhkust. Ja sugugi mitte põhjendamatult, sest teibagalerii oli tõepoolest omamoodi hall of fame: näiteks Soome europarlamentäär Heidi Hautala olevat našistide meelest liiga väike tegelane, et oma teivast välja teenida.
Aga pöördugem tagasi laagri üle käinud vaidluste juurde. Laagris osalenud noored, lisaks rohelistele ka kesknoorte ja reforminoorte esindajad, süüdistasid Eesti meediat laagri (alusetult?) negatiivses kajastamises. Neis olevat Seligeri kunsti- ja kultuurielu tekitanud üheselt positiivseid elamusi. Noorte Roheliste peasekretär Karine Oganesjan rõõmustas, et kõike seda pakuti tuhandetele noortele täiesti tasuta.
Samuti õigustasid Eesti poliitnoored oma osalemist sellega, et tegu pole enam Naši korraldatud üritusega, vaid nüüd hoiab seda oma tiiva all Venemaa föderatiivne noorsooamet – tähendab, kõik on ametlik ja järgib igati mainstream’i.
See peakski asja juures kõhedust äratama. Laagri «isa», föderaalse noorsooameti juht Vassili Jakemenko oli varem Naši juht. Ajalehe Vzgljad andmeil olid kohalikest poliitilistest liikumistest laagris aktiivselt esindatud Naši, Naši 2.0, Mestnõje, Stal (mida kirjeldatakse kui Naši poliitilisemat ja kõvakäelisemat järglast), Rossija Molodaja ja Molodaja Gvardija. Kuhu tõmmata piir äärmusluse ja mainstream’i vahele ja kas seda kõnealusel juhul üldse on?
Laagrit dekoreerisid presidendi ja peaministri hiigelportreedega plakatid – visuaalne tuulepuhang endistest aegadest – ja seda austas oma külastusega president Medvedev isiklikult.
Seligeris toimunut on niisiis tõesti raske eraldada Venemaa ametlikust poliitikast, mistõttu see väärib rohkem kriitilist tähelepanu. Kui laagri ametlikkus oli Eesti osalejatele osalemise õigustuseks, siis ka «vaenlaste» sümboolne teivastamine ja Gulagi nimetamine Eesti revanšistide väljamõeldiseks olid ametliku Venemaa sõnumid laagri rahvusvahelisele publikule.
Kuna Venemaal teostub kogunemisvabadus heal juhul valikuliselt, on sellisel tasemel laagris toimuval igal juhul võimukandjate õnnistus. Pole kuskil «head tsaari», kes kõvemat vihaõhutamist taltsutaks, kui ta vaid sellest teadlik oleks.
Ometi hellitab lääs, ja nagu näha, ka mõned eesti noored, müüti moderniseeruvast ja normaliseeruvast Venemaast ning heast Medvedevist kurja Putini kõrval, kes tasapisi, kuid järjekindlalt juhib oma maad demokraatia ja õitsengu poole. Medvedev naeratas äsja kõrvuti Soome presidendiga pressikonverentsil, millest oma kolmandik kulus našistide hingesugulaste loodud pseudoprobleemide ehk Soome väidetavate «humanitaarsete probleemide» lahkamisele.
Euroopa ehitab Nord Streami, lääne akadeemikud räägivad «erinevatest demokraatiatest» ja USA innustub reset-poliitikast, samal ajal kui soomlasest inimõiguskohtuniku, Vene demokraatide ja USA välisministrite pead on Seligeri järve ääres teibasse aetud.
Et asjasse suhtutakse kas õlakehitusega või kergelt pilgates, osutab asjaolu, et Venemaa suhtes rakendatakse Euroopa ja muu läänemaailmaga võrreldes erinevaid käitumisstandardeid.
Tüütuseni kulunud natsisüüdistusi on küll kommenteeritud, kuid väga vähe on tähelepanu pööratud sellele, et inimeste peade eksponeerimine teiba otsas ürgseid julmi karistusmeetmeid sümboolselt imiteerides väljendab sisuliselt ähvardust ehk mõrvaõhutust, mida üldiselt sõnavabadus ei kaitse.
Muidugi pole eksponeeritutel mõtet lasta end hirmutada – selles mõttes oli Laari humoorikas reaktsioon asjale omal kohal. Aga kujutlegem vastav «kunstiteos» Euroopa Liidu piiridesse ja topeltstandard avaneb paremini.
Kui näiteks mõne Kesk-Euroopa riigi poliitilises noortelaagris oleks teiba otsas eksponeeritud tuntud moslemiliidrite ja nende suhtes liiga sõbralikuks peetud poliitikute päid, oleks skandaal lääne pressis mõõtmatu.
Edasi läheks lahti rahvusvaheline arutelu paremäärmusluse ja võõraviha kasvust ning selle põhjustest. (Meenutagem vaid lõputut hukkamõistu Taani Muhamedi karikatuuridele, mis pilkasid islamiäärmuslaste vägivaldsust, kuid ei õhutanud vägivalda kellegi vastu.)
Samuti pole raske ette kujutada, millistes foobiates süüdistataks eestlasi, kui eesti noored riigi kõrgeima juhtkonna juuresolekul ja õnnistusel pooksid nukke, mis kujutavad Venemaa liidreid ning kas või Keskerakonna poliitikuid.
Venemaa vihailmingutest aga ei tekitata skandaali, sest venelastelt ei oodata tsiviliseeritud maailma reeglitele allumist. Sel juhul võib aga unustada ka muinasjutud soojast sõprusest ja «teistsugusest», kuid samaväärsest demokraatiast, vähemalt seni, kuni ilmselgelt inimvaenulikud, totalitaarsed ja demokraatiapõlglikud tendentsid (et mitte kasutada mõttetuseni ärakulutatud f-sõna) naabermaal jätkuvad.
Praktilisi naabrussuhteid võib arendada poliitilist hullumeelsust toetamata; eestlaste osalemine marurahvuslaste ajupesulaagris aitab vaid – nagu kirjutas ka Sergei Metlev – legitimeerida seda üritust ning kõike, mida see esindab. Kõige vähem on sellest toetusest abi Venemaa demokraatia arengule. Demokraatide roll Seligeri vaimumaastikul ei jäänud vist kellelegi ebaselgeks.