Kalle Muuli: kompartei lõpu algus

Streigikomitee juht Mihhail Lõssenko oma kabinetis. Foto: EFA

«ENSV Ülemnõukogul ei kulunud poolt tundigi, et oma augustikuised otsused farsiks muuta. Ilma igasuguse arupidamiseta loobuti valija paiksustsensuse rakendamisest eelseisvatel kohalike nõukogude valimistel. Nüüd on igal tambovlasel, kes hiljemalt 9. detsembriks suvatseb siiapoole Peipsit kolida, võõrandamatu õigus otsustada, kes hakkab Eesti külades ja linnades elu korraldama.»

Nii algas veerand sajandit tagasi üks mu elu esimesi poliitreportaaže. Iseenda tsiteerimine pole kindlasti tagasihoidlikkuse tipp, aga need 1989. aasta sügise hakul Edasis ilmunud read annavad hästi aimu nii tolleaegsest ajakirjandusstiilist kui ka kohalike valimiste ümber puhkenud võitluse kirglikkusest.

Ilmselt võiks jäädagi vaidlema selle üle, kas 1989. aasta 10. detsembril toimunud kohalike rahvasaadikute nõukogude valimised olid vabad või mitte. Valimistest võttis osa üle kümne partei ja valimisliidu ning esimest korda sai kohalikesse nõukogudesse üles seada mitu kandidaati. Tallinnas näiteks oli 80 kohale 350 kandidaati. Aga kandideerida ja hääletada said ka okupatsioonivägede võitlejad. Neile oli reserveeritud üks mandaat igas valimisringkonnas, kus väeosa paiknes.

Terve suve oli käinud võitlus selle üle, kes võivad üldse valida. Valimisseaduse koostajad üritasid esimest korda ENSV ajaloos piirata migrantide õigusi. Rahvuslased nõudsid koguni 15-aastast paiksustsensust. Vene tehaste töölised vastasid sellele ennekuulmatule plaanile juuli keskel üldstreigiga.  

9. augustil 1989 kiitis ENSV ülemnõukogu heaks märksa leebema variandi. Valija pidi olema elanud valimisringkonnas kaks ja kandidaat viis aastat. Või siis Eestis vastavalt viis ja kümme aastat. Päev varem oli ülemnõukogu otsustanud, et aastatel 1990–1994 viiakse läbi haldusreform. Rahvasaadikute nõukogude asemele pidid tulema volikogud, külanõukogude asemele vallad.

Kohe pärast ülemnõukogu otsust päästis Moskva valla Baltikumi-vastase kampaania. Vene tehased Tallinnas said korralduse taas streiki alustada. See andis Kremlile ettekäände saata vene elanikkonna rahulolematuse põhjuste uurimiseks Eestisse komisjon.

Sõjatehaste streik häiris kohalikku elu vähe, hulga hullem oli venelastest bussi- ja trollijuhtide katse halvata Tallinna ühistransporti. Augusti keskel pidid pealinna appi streiki murdma tulema Tartu, Pärnu, Võru, Viljandi, Rakvere ja Paide bussijuhid. Streigikomitee juht oli Mihhail Lõssenko. Kolmveerand aastat hiljem, 15. mail 1990 juhtis ta juba rünnakut Toompea lossile.

Balti keti järel läksid Kremli sõnavalingud veelgi räigemaks. NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov, lääne demokraatide lemmik ja lootus, teatas kogu maailmale, et kui Balti rahvad jätkavad iseseisvuse nõudmist, satub küsimärgi alla nende eluvõime.

Suletud uste taga kõlasid veelgi kõvemad ähvardused. ENSV juhid käisid septembris mitu korda Kremlis «vaibal». Neile anti selge sõnaga mõista, et allumatuse korral ootab neid vangikong ja rahvaliikumised uputatakse verre. Gorbatšov tõdes NLKP rahvuspoliitika pleenumil, et «pole alust kahtluse alla seada 1940. aastal vastu võetud otsust Balti riikide NSV Liitu astumise kohta, nende rahvaste tehtud valikut».

Aasta varem oli EKP juht Vaino Väljas külma kalapilguga ülemnõukogus läbi surunud iseseisvusdeklaratsiooni, nüüd lõi ta põlv järsku vankuma. 5. oktoobril otsustas Tallinna uude poliitharidusmajja kogunenud ülemnõukogu, et paiksustsensust siiski ei rakendata. Mingit arutelu ei avatud ja saadikutele sõna ei antud, hääletati lihtsalt käsu korras.

Paiksustsensusest taganemine tähistas kompartei lõpu algust Eestis. Päevselgeks sai ka vajadus valida kiiresti uus ülemnõukogu, mis poleks tumma ja kuuleka inimkarjana kompartei käepikendus.

Noorte Hääl oli sündmustest ette rutates hakanud ülemnõukogu vahepeal juba parlamendiks nimetama. «Kiiresti ja üksmeelselt muutus Parlament Ülemnõukoguks,» teatas nüüd lehe esiküljelugu, mille üks autoreid oli ka praegune presidendi kantselei avalike suhete juht Toomas Sildam.