Triin Tammert: mu unelmate Tallinn

Triin Tammert. Foto: SCANPIX

Sõitsin reede õhtul taksoga mööda Pärnu maanteed kesklinna poole. Taksojuht vaatas hiljuti teeremondi läbinud uut teed ja kommenteeris vaikselt, et endise kahe asemel ainul­t üks sõidurada jäetud – siin hakkavad suured ummikud olema.

Mainisin selle peale Tehnika tänavat, mis on olnud kogu suve umbes – ka tipptunnivälistel aegadel. Muidugi mõjutas ka läheduses toimunud teeremont, aga tegelikult algasid suured ummikud juba varem – siis, kui sinna, kus varem kulges Kristiine ristmikule kolm rada ja üks läks otse edasi, jäeti ilma mingi mõistetava põhjuseta 2 + 1 rada.

Ei lisandunud ühissõidukirada ega olnud ka sõidurajad enne liiga kitsad – jäi mulje, et uus lahendus oli lihtsalt kellegi tuju, kes tahtis rohkem ja laiemad valgeid triipe asfaldile maalida. Loodetavasti läks selle inimese tuju sellest siis tõesti paremaks, muud positiivset efekti sellel polnud. Negatiivseid aga küll, nagu teavad kõik need, kes iga päev seal ummikus istudes oma väärtuslikku aega kulutavad.

Ma elan Tallinnas piirkonnas, mis kannab nime Uus Maailm ja piirneb muu hulgas nende kahe tänavaga. Seal võib märgata elanike ühist püüdu muuta elukeskkond kõigile mõnusaks. Aga väga selgelt piirneb see asum vana maailmaga, täpsemalt vana Tallinnaga, kus paistab valitsevat täpselt vastupidine eesmärk.

Jah, muidugi on siin küsimus, kas need linnavalitsuse tehtud muudatused sõiduteedel võiksid innustada mind liikuma rohkem jalgsi, jalgrattaga ja ühistranspordiga – käituma keskkonnasõbralikumalt. Vastus on paraku pigem ei – muidugi on käike, mille ma teen nii, aga kuna Tallinna ühistransport ei ole just maailmatasemel, siis on paljudel juhtudel mugavam, kiirem ja praktilisem valida ikkagi auto.

Pigem paneb linna suhtumine (ja ma ei hakka praegu liiklusele lisama kõiki neid teisi teemasid, tohutuid propagandakulusid jms) mind tõsiselt kaaluma Tallinnast minema kolimist. Linna seisukohalt tähendab see 1) kaotatud maksuraha, 2) kui mu töökoht on jätkuvalt Tallinnas, siis ühte ROHKEM autoga sõitvat inimest, mis ei muuda kindlasti pealinna rohelisemaks.

Kritiseerimise asemel tasub muidugi sõnastada hoopis soovitud tulemus. Mu kodulinna puhul oleks see midagi sellist: ideaal on linn, kus lähtutakse kõigi elanike heaolust; kus liikumine on mugav nii autoga, ühistranspordiga, jalgrattaga kui ka jalgsi ning kus ühistransporti valima paneb mitte see, et autoga liiklemine on ebamugavaks tehtud, vaid see, et ühistransport on tasemel (läbimõeldud liinivõrgustik ning puhtad, mugavad ja korralikud sõidukid). Kõlab nagu mõni Eesti väiksem linn või maailma suurlinn? Aga kui nemad suudavad, siis ehk suudab ikkagi Tallinn ka?