Politsei leiab, et tegu on sotsiaalse probleemiga, ja osaliselt on neil õigus, vähemalt selles osas, mis puudutab probleemi põhjuseid. Kehv majanduslik olukord ja soov sellest iga hinna eest välja rabeleda on kahtlemata üks oluline motiiv, mis naisi nii rasket valikut langetama sunnib. Ja tõesti, siin on koht, kus nentida, et olukord on paljude inimeste jaoks lastud liiga keeruliseks kujuneda. On selge, et riigis ei tohiks olla keegi olukorras, kus tal on valida vaesuse ja prostitutsiooni vahel. Probleemiga tuleb tegeleda, sellega tuleb tegeleda kohe, ja see on sotsiaalministeeriumi ülesanne.
Kuid mis prostitutsiooni kahekordistumise tagajärgedesse puutub, on selgelt ka politsei asi. Ehkki suurte bordellide asemel tegutseb nüüd palju väikeseid, tavalistesse kortermajadesse varjatuid, ei tähenda see, et tegu poleks seadusvastase tegevusega. Jah, seadus ei keela enese müümist. Kuid võib eeldada, et suures osas korterites toimub tegevus siiski kupeldaja kaasabil, kes tehingutelt protsendi korjab. Suur osa prostituutidest ei tegutse omal käel, nad värvatakse ja nende pealt teenitakse tulu. Ja see on juba selgelt seadusvastane tegevus.
Seda tõestab ka rehabilitatsiooniprogrammide käigus saadud info: selgub, et üldjuhul on naistele pakutud võimalust oma kehaga teenida, nad ei ole sellisele ideele ise tulnud.
Lisaks on selge, et need naised on seksuaalse ekspluateerimise ja ka inimkaubanduse vaatenurgast riskirühm, mõlemad on aga seadusega karistatavad teod. Selliste tegude ennetamine peaks olema politsei ülesanne. Pealegi kaasneb prostitutsiooniga sageli muid kuritegusid, salaalkoholiga kauplemisest narkootikumideni.