Selge, et Eesti kooliharidus peab igale vene noorele tagama korraliku riigikeeleoskuse, kuid poliitikutel tuleks endale aru anda, et lõimumisprotsesside suunamisel on tarvis nii taktitunnet kui aega, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk.
Juhan Kivirähk: tark lõimumispoliitika või tahte triumf?
30. september 2014, 11:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paunvere kihelkonnakool XIX sajandi viimasel kümnendil. Eestlasest õpetaja Laur annab eesti lastele geograafiatundi – vene keeles, sest nii näevad ette Vene keisririigi seadused. Joosep Toots, kes jäi tunnis hätta isegi vene keele «jäti» kirjutamisega, ei saa õpetaja jutust «sõrmeküüne väärtki aru». Alles kooliaasta lõpu poole saab ta juhuslikus vestluses oma vanemalt koolikaaslaselt Vipperilt teada, et maakera on ümmargune ning sellel on külgetõmbejõud, mistõttu iga õhku visatud kivi maa peale tagasi langeb.
XXI sajandi teine kümnend Eestis. Venelannast õpetaja Anna Mihhailovna õpetab vene lastele geograafiat – eesti keeles, sest nii on ette nähtud Eesti Vabariigi seadustega. Noored vene Tootsid aga vaatavad igavledes aknast välja, sest nad ei saa õpetaja jutust «sõrmeküüne väärtki aru». Ja ega ka õpetaja oma teadmisi täies ulatuses eesti keelde ümber panna mõista. Aga seadus nõuab ja õpetaja pingutab – kuigi lõppkokkuvõttes jäävad nigelaks õpilaste aineteadmised ning ka eesti keele oskuse paranemisele ei aita selline potjomkinlik tunnipidamine kuidagi kaasa.
Ent kas seadus ikka nõuab? Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele oli koolide hoolekogudel õigus teha taotlus omavalitsusele vene õppekeele kasutamise jätkamiseks – vähemasti senikaua, kuni kool eesti õppekeelele üleminekuks valmis on. 2011. aastal tegidki 15 venekeelset gümnaasiumi vastava taotluse, mida omavalitsused ka toetasid. Kuid IRLi poliitikutest haridusministrid pidasid õpilaste geograafiateadmistest olulisemaks oma poliitilise tahte läbisurumist hoogtöö korras.
Põhjenduseks toodi, et seadus eestikeelsele õppele ülemineku kohta võeti vastu juba 1993. aastal. Ent kui valitsus seadis vene koolid surve alla küsimusega, miks need pole nii pika aja jooksul end reformiks ette valmistanud, jäeti peeglisse vaatamata. Kes siis õigupoolest oleks pidanud eestikeelsele õppele ülemineku ette valmistama? Õpilased? Või nende vanemad? Või õpetajad? Või lasus peamine vastutus puuduliku ettevalmistuse eest siiski haridusministeeriumil ja omavalitsustel, kes neid koole peavad?
Mul on hea meel, et haridusminister Jevgeni Ossinovski on oma eelkäijate poliitilise rapsimisega tekitatud probleemipuntra lahendada võtnud. Eelmisel nädalal esitleti raportit, mille oli koostanud ministri kokku kutsutud töörühm. Viimane loodi analüüsimaks, kuidas gümnaasiumiastmes läbi viidud reform on mõjutanud õpitulemusi ja õhkkonda koolis. Lõpetasid ju sel kevadel esimesed gümnasistid, kes on kolme aastaga läbinud vähemalt 60 protsenti õppemahust eesti keeles.
Raportist selgub, et ehkki formaalsete näitajate alusel on eesmärk osalisele eestikeelsele õppele üleminekust saavutatud, tekitab protsess ise koolides endiselt pingeid. Väidet, et üleminek osaliselt eestikeelsele aineõppele venekeelse põhikooli järel parandab gümnaasiumilõpetajate riigikeeleoskust, ei võeta õpilaste ega õpetajate hinnangul eriti paikapidavana – pigem on seos koolide üldise edukusega.
Õpetajad ja õpilased pole rahul õppematerjalidega, mis on kirjutatud eesti keelt emakeelena valdavate õpilaste jaoks ning on liiga keerulised ja ülekoormatud. Adapteeritud õppematerjalid aga puuduvad – neid peab iga õpetaja ise leiutama.
Eestikeelne aineõpe ei tule kasuks ka üldisele õhkkonnale koolis – muidu eesti keele õppimise vajalikkusest teadlikud ja motiveeritud õpilased käsitlevad seda diskrimineerimise ja alandamisena. Et assimilatsioonisurve tajumine on üks peamisi lõimumist pidurdavaid tegureid, on toonud oma doktoritöö järeldusena esile ka sotsioloog Gerli Nimmerfeldt.
Juba aasta tagasi tegi Tallinna Ülikooli ning Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi töörühm uuringu «Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis» raames ettepaneku, et «võiks kaaluda geograafia kohustusliku eesti keeles õpetamise ajutist katkestamist, sest kõik uuritavad rühmad tõid välja probleemid geograafiaga ning 44% ankeedile vastanud õpilastest ütles, et nende arusaamine geograafiast on halb või pigem halb. Juhtide sõnul on just kvalifitseeritud geograafiaõpetajaid väga raske leida».
Geograafia on muidugi oluline õppeaine, kuid mulle isiklikult teeb muret ühiskonnaõpetuse õpetamine samade õpikute alusel, mis on kasutusel eesti koolides. Olen 20 aasta vältel lugenud ühes eesti gümnaasiumis vabaainena sotsioloogiakursust. Mulle tundub, et praeguste ühiskonnaõpetuse õpikute abil on ühiskonna ja riigi toimimisest raske ettekujutust saada isegi eesti õpilastel – nii mõttetult keeruliseks on õpikus kõik aetud. Mõeldes, et sama õpikuga peab toime tulema ka vene emakeelega õpilane, hakkab mul õudne. Samal ajal kui riiklik lõimumiskava seab ülesandeks eestlaste ja eestivenelaste ühise riigi-identiteedi kujundamise, muudetakse tunnid, mis identiteeti kujundada peaks aitama, pelgalt eesti keele treeninguks, jättes õppeaine tegeliku sisu enamiku vene kooli õpilaste jaoks üsna hämaraks.
Igaüks, kel koolieluga vähegi lähemat kokkupuutumist olnud, oskab endale aru anda, et õpilaste seas on väga erinevate huvide ja võimetega indiviide. Üldhariduskool peaks programmides ja õppemeetodites orienteeruma ikkagi keskmise õpilase, mitte tippude võimetele. Keeleliselt andekal pole võib-olla tõesti probleemi saada selgeks kaks või enam võõrkeelt ning õppida neis keeltes ka teisi aineid. Kuid keskpäraste võimetega noorel käib põhikoolist praegu saadava eesti keele oskusega gümnaasiumi eestikeelne aineõpe küll üle jõu.
Miks sellest kirjutada eestikeelses päevalehes – kas pole see «meie jaoks» võõras mure? Arvan, et ka eesti lehelugeja võiks teha empaatiaharjutuse ning kujutada ette, mida ta tunneks, kui ühel päeval öeldaks, et tema lastel tuleb hakata 60 protsenti gümnaasiumiainetest õppima inglise, prantsuse või saksa keeles. Kas ei tekiks murekripeldust, kas lapsed ikka saavad võõras keeles õppides selgeks kõik ajaloo, geograafia, loodus- ja ühiskonnaõpetuse nüansid? Ja kas neil ei lähe järjest hiilgavama võõrkeeleoskuse taustal kaotsi eesti keele sügavamate saladuste tundmine – eriti kui võõrkeelne õpe toimub emakeeletundide vähendamise arvelt.
Ma ei kutsu sugugi üles Eesti koolivõrgu reformimisest loobuma – selge see, et Eesti Vabariigis antav kooliharidus peab igale vene noorele tagama korraliku riigikeeleoskuse. Kuid poliitikutel tuleks endale aru anda, et lõimumisprotsessid ühiskonnas on väga komplitseeritud ning nõuavad teostamiseks nii taktitunnet kui ka aega. Ministeeriumi töörühm on selleks teinud mitmeid mõistlikke ettepanekuid, mis kindlasti väärivad kaalumist.
Mõne päeva eest kirjutas professor Mati Heidmets Eesti Päevalehes: «Ka kõige karmimad kaasmaalased ei eita riigikeele oskuse vajalikkust. Tulemuseni – keeleoskuseni – jõudmise võtete ja viiside kõigile ühe lauaga etteandmine pole aga kõige asjakohasem. Riigi sõnum – usaldame peresid ja koole protseduuride küsimuses, kokku lepime lõpptulemuse – võtaks maha nii mõnegi asjatu pinge. Usaldus on mõjus kapital ja tubli müüride murendaja.» («Kanalid ja sõnumid Eesti venelastele», EPL 23.09)
Kirjutan sellele mõttele kahe käega alla.