Tasuta õigusabi aitab kohtusse pöörduda neil, kel muidu jaksu väheks jääks
Juhtkiri: õigus kõigile
29. september 2014, 15:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna algab õigusemõistmise nädal, mille jooksul saavad Eesti inimesed tasuta nõu ja abi, kui neil juhtub olema küsimusi seaduste, kohtusse pöördumise ja kõige sellega seonduva kohta. Tänases lehes räägib riigikohtu esimees Priit Pikamäe, kui väga sellist abi vaja on: Eesti inimestele ei ole õigusabi nii kättesaadav, kui see olema peaks. Seda mitmel põhjusel.
Ehkki kohtu poole abi otsimiseks peaks saama pöörduda ka inimesed, kellel ei ole oskust lugeda keerukas juriidilises keelepruugis kirja pandud seadusi, pole see ometi nii lihtne. Kui sellealaseid teadmisi ei ole ja kui end seadustest läbi närida ei jaksa, on valida, kas loobuda või leida professionaalne esindaja, kes selle töö ära teeks. Kui aga vaadata advokaatide tunnihindu, ei ole see sugugi mitte kõigile jõukohane. Tõsi, on võimalik küsida riigipoolset õigusabi. Aga ka see ei tähenda, et maksta ei tuleks.
Kuid see on vaid nähtavam osa probleemist. Küsimuse teine pool seondub arusaamaga kohtuvõimust üldisemalt. Paari aasta tagune küsitlus, mis uuris Eesti elanike suhtumist kohtusse, tõi välja need assotsiatsioonid, mis inimesele kohtusüsteemiga seonduvad. Sõnapilv, mis moodustus, oli selline: «karistus», «trahv», «vangla» ja «kriminaalmenetlus», «õigusrikkumine», «kurjategija», «kuritegevus», «pettus». Märksõnad «õiglus» ja «õigus» seostusid kohtuga esimesena vaid 17 protsendi vastanute puhul. Selle põhjal näib, et kohus ei ole inimeste mõtetes seotud mitte niivõrd õigusemõistmisega, kuivõrd karistamisega. Kohus peaks olema paik, kuhu minna ülekohtu vastu abi otsima. Selle asemel on osal inimestest aga miskipärast arusaam kohtust kui karistusasutusest.
Muidugi on siin ka oma kultuuriajalooline taust. Umbusk kohtu vastu ei ole kasvanud tühjalt kohalt, vaid on osaliselt ilmselt pärit neist tekstidest, mida me oma kultuuri juurde kuuluvaks peame. Läti Henriku järgi teame, et süüdlase otsustas juhus ja argumentidele polnud 13. sajandi kohtumõistmises siinmail kohta, vaidlusküsimusi lahendati liisuheitmise teel. Teine tekst, mis meile kõigile kontidesse kasvanud – Tammsaare «Tõde ja õigus» –, ei aidanud samuti kohtu maine kasvamisele just kaasa. Andresele ja Pearule tõi kohtumajas käimine lahenduse asemel kaasa suurema tüli.
Kui kohus seondub pigem karistava asutusena, kui selle keel on inimestele arusaamatu, kui seda seetõttu tajutakse kõrgemalt, ülalt alla positsioonilt inimesega suhtlevat, ning kui õiguse taganõudmine on kättesaadav vaid jõukamatele, on midagi ilmselt korrast ära. Nii see ei peaks olema. Kuid arusaam, et kel enam vara, sel ka kohtus suurem õigus, on visa kaduma.
Seetõttu on õigusemõistmise nädal üks hea algatus. Kel mure, saab küsida ja tasuta abi. Küllap nii muutub ka arusaam kohtust. Ilmselt küll aeglaselt, nagu enamik selliseid arusaamu, aga siiski.