Elo Tamm ja Toomas Luhaäär: riigikohtu käes on võti

Elo Tamm Foto: Advokaadibüroo LAWIN

Riigikohtu käes on võti otsustamaks, kas kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus võrdub riskivaba äriga, kirjutavad Toomas Luhaäär ja Elo Tamm advokaadibüroost LAWIN vastuseks samateemalisele arvamusartiklile möödunud nädala Postimehes.

Riigikohus peatas jäätmeseaduse muudatuste jõustumise

Riigikogu võttis 19. juunil 2014. vastu jäätmeseaduse muutmise seaduse, millega muuhulgas tunnistati kehtetuks jäätmeseaduse paragrahv 66 lg 1¹, mis sätestas kohaliku omavalitsuse võimaluse tegutseda jäätmeveo teenuse vahendajana. President kuulutas seaduse välja 26. juunil 2014, seadus avaldati ning pidi jõustuma 1. oktoobril 2014.a. Nüüd aga riigikohtu määruse kohaselt seaduse muudatused sel kuupäeval ei jõustu ning jäävad ootama riigikohtu otsust Lääne-Viru omavalitsuste algatatud menetluses, kus omavalitsused on seadnud kahtluse alla seaduse muudatuste põhiseaduslikkuse kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kontekstis. 

Selleks, et mõista asja tuuma, tuleb kõigepealt selgitada jäätmeseaduse paragrahv 66 lg 1¹ regulatsiooni.

Kui üldjuhul korraldatakse jäätmevedu selliselt, et kohalik omavalitsus korraldab riigihanke soodsaima jäätmeveo teenuse pakkuja leidmiseks ning võitnud jäätmevedaja sõlmib jäätmeveolepingud jäätmevaldajate ehk kohalike elanikega, siis selle seadusesätte lahendus tähendab, et kohalik omavalitsus korraldab küll riigihanke jäätmevedaja leidmiseks, kuid edasi astub kohalik omavalitsus täiendavalt jäätmevedaja ja jäätmevaldaja vahele teenuse vahendajaks, ehk asub tegutsema jäätmesektori ettevõttena.

Kohaliku omavalitsuse kui teenuse vahendaja roll

Jäätmeseaduse paragrahvis 66 lg 1¹ sätestatud kohaliku omavalitsuse vahendaja roll ei ole jäätmeseaduses sisaldunud alati. Jäätmeseadus jõustus 2004. aastal ning juba siis oli kohalikul omavalitsusel keskne roll jäätmeveo korraldamisel, kuigi puudus võimalus astuda jäätmeveo teenuse vahendajaks. Sel perioodil ei tõstatunud kordagi küsimus regulatsiooni põhiseaduslikkusest ning võimalikust kohalike omavalitsuste enesekorraldusõiguse piiramisest.

Teenuse vahendaja roll lisati jäätmeseadusesse 2007, praktikas rakendati seda aga esmakordselt 2013. aastal Põhja-Tallinnas, mis on siiani ka ainus omavalitsus, kus selline teenuse vahendus toimib.

Põhja-Tallinna kogemus

Põhja-Tallinnas on jäätmevedu elanikele korraldatud selliselt, et Tallinn korraldas eraldi jäätmeveo hanke, eraldi jäätmekäitluse hanke ning seejärel asus neid teenuseid elanikule vahendama, kehtestades täiendavalt jäätmeveo teenustasud Põhja-Tallinna elanikele. Jäätmeveo teenustasus sisaldub jäätmeveo hankel võitnud jäätmevedaja teenuse hind, jäätmekäitlushankel võitnud jäätmekäitleja teenuse hind ning lisanduvad Tallinna linna jäätmeveosektori kulud. See tähendab, et Põhja-Tallinna elanikud maksavad ainsana Eestis lisaks jäätmeveo tegelikele kuludele ka omavalitsusele jäätmeveo korraldamise eest täiendavat tasu.

Jäätmeveo seaduse muudatused võeti vastu just sellise täiendava tasu küsimise välistamiseks.

Kohaliku omavalitsuse vahendajarolli mõjud elanike rahakotile

Riigikohtu määrus on vaid ajutise iseloomuga. Riigikohus peab nüüd järgneva 3-4 kuu jooksul otsustama, kas Lääne-Viru omavalitsuste taotlus kohaliku omavalitsuse vahendajarolli kaotamise osas on põhjendatud ehk kas see riivab kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigust.

Riigikohtu ees on sisuline küsimus – kas vaba konkurents jäätmeturul või roheline tee kohalike omavalitsuste riskivabale ettevõtlusele. Üheks riigikohtu põhjuseks seaduse jõustumise peatamisel on olnud, et Lääne-Viru omavalitsuste poolt asutatud mittetulundusühingut Lääne-Viru Jäätmekeskus ähvardab pankrotioht, kui nad ei saa jätkata teenuse vahendaja rolli vastavalt varasemale regulatsioonile. Pankrotioht ähvardab seetõttu, et kohalike omavalitsuste mittetulundusühing on andnud pangalaenu katteks 66 000 suuruse tagasimakse garantii iga omavalitsuse kohta.

Mida saab sellest järeldada? Lääne-Viru omavalitsuste moodustatud MTÜ on planeerinud alustada elanikelt korraldatud jäätmeveo vahendusteenuse osutamisega, on teinud selleks investeeringuid ning andnud garantiisid ning on planeerinud alustada täiendavate tasude nõudmist elanikelt. Riigikogu muutis jäätmeseadust, ning Lääne-Viru Jäätmekeskus ei saaks tulevikus enam elanikelt vahendustasu küsida. Kui investeering on tehtud konkurentsivõimelisse jäätmekäitluskohta, siis peaks nagu kõik korras olema, teenitakse tulu ja tasutakse laenu, kui aga kohaliku omavalitsuse käitluskoht toimib ainult läbi vahendajarolli, siis on midagi fundamentaalselt valesti.

Möödunud nädala Postimehes on tsiteeritud Erki Noolt, kes tõstatas seaduseelnõu arutamisel riigikogus sama küsimuse: «Minu arvates peaks kogu selle eelnõu üle otsustamisel ja hääletamisel enese jaoks selgeks tegema ühe küsimuse: kas kohalik omavalitsus võiks tegeleda teatud teenuste pakkumisega elanikele või ei võiks. Selles ongi minu arvates otsustamise võti.» 

Ilmselt võiks vastata sellele küsimusele üheselt – loomulikult võib kohalik omavalitsus oma elanikele teenuseid osutada, kuid peaks tegema seda vaba konkurentsi tingimustes. Meie arvates riigikohtu poolt peatatud seadusemuudatus seda eesmärki ka teenib.