/nginx/o/2014/01/16/2755894t1h514b.jpg)
Sel nädalal esitles kultuuriministeerium lõpuks määrust «Loomemajanduse tugistruktuuride, ühisprojektide ja ekspordivõimekuse arendamise toetamise tingimused ja kord», mille alusel hakatakse jaotama Euroopa Liidu struktuuritoetusi uuel eelarveperioodil ehk aastatel, kirjutab Ott Karulin värskes Sirbis.
2014–2020. Bürokraatiamasin, eriti Euroopa Liidu oma, jahvatab aeglaselt, seega kuulutatakse kirjade järgi üheksa kuu eest alanud eelarveperioodi esimene taotlusvoor ilmselt välja mõne kuu pärast ning esimesed taotlused saavad oma toetusotsuse kätte uue aasta alul.
20 miljonit eurot
Määruse valdkondlikku mõju ei saa alahinnata, sest selle alusel jaotatakse loomeinkubaatoritele, valdkondlikele ja piirkondlikele arenduskeskustele ning loomeettevõtjatele järgmise seitsme aasta jooksul 16,1 miljonit eurot. Peale selle summa on valdkonnale eraldatud 3,9 miljonit eurot, mille kohta ütleb määruse seletuskiri: «Meetme ülejäänud tegevusi, milleks on «Loomemajanduse sidumine teiste sektoritega (suurprojektid)» ja «Loomemajandusalase teadlikkuse tõstmine», on kavas rakendada Kultuuriministeeriumi poolt kehtestatava toetuse andmise tingimuste käskkirja alusel.”
20 miljonit eurot pole just väike raha, seega on ülimalt oluline, et selle jaotamise alused ning soovitud tulemused on selgelt sõnastatud. Nii uues määruses kui ka määruse seletuskirjas jaotamiste aluste osas enamjaolt nii ongi, mis tuleneb ilmselt sellest, et uuel eelarveperioodil on meetme rakendusasutuseks kultuuriministeerium, mitte majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, nagu eelmisel perioodil. Meede on toodud valdkonnale lähemale, mis peaks vähendama möödarääkimisi ja loomemajanduse eripära ignoreerivaid ettekirjutusi, mis iseloomustasid eelmist meedet. Kuna olen ise üht valdkondlikku arenduskeskust juhtinud ning eelmise määruse kohta tagasisidet andnuna näen, et mitmed liiasused on uuest määrusest kadunud (nt vaid äriühingute tunnistamine kasusaajatena), kuigi ebaselgust on uueski määruses. Nii näiteks eristatakse seletuskirjas konjunktuuriinstituudi uuringule toetuvalt kolme tüüpi loomeettevõtteid: (a) need, «kellel on selged ärilised eesmärgid (müügitulu, kasum, töökohad)», (b) need, «kes suures osas riikliku või omavalitsuse finantseerimise toel korraldavad kultuuriüritusi, mis toovad riiki või regiooni nii sise- kui välisturiste ja suurendavad sellega regiooni ettevõtete tulusid ning parandavad regiooni mainet» ning (c) need, «kes suurendavad läbi kultuuri regiooni ja/või riigi tuntust ja toovad nii kaudselt riiki välisinvesteeringuid ja soodustavad rahvusvahelist äri». Seletuskirja järgi on määruses kajastatud tegevus suunatud eelkõige esimesele sihtrühmale, kuigi nimetatud kolme loomeettevõtte tüüpi on sisuliselt peaaegu võimatu eristada. Palju meil ikka on selliseid kultuuriasutusi, mis ei teeni mingit müügitulu ehk pakuvad oma teenuseid tasuta ning kus ei tööta ühtki inimest?
Eelnev eristus eristamise pärast (et ikka kõigil oleks selge, et tegemist pole kultuurile lisarahastuse otsimisega, vaid tõesti majandusloogikast lähtuva investeeringuga) on siiski väike probleem, võrreldes põhimõttelise vastuoluga määruse eesmärkide ja nende saavutamise tulemuslikkuse mõõdupuude vahel. Seletuskirjas nenditakse, et «loomeettevõtted on muutunud väiksemaks ja nende ekspordisuutlikkus on madal, st ettevõtete väike elujõulisus ja tegevuse killustatus takistab arengut, investeeringute tegemist ning välisturgudele minekut». Veelgi enam: 93,4 protsenti kõikidest loomeettevõtetest moodustavad mikroettevõtted, «kellel napib vahendeid ja oskusi välisturunduse arendamiseks». Esmapilgul võib ju tunduda isegi loogiline, et seetõttu tuuakse seletuskirjas peamise tulemusnäitajana esile eksportivate ettevõtete arv; iseküsimus on aga, kas need elujõuetud mikroettevõtted üldse suudavad meetmest raha küsida (omafinantseering peab olema 30 protsenti).
Ebarealistlikud eesmärgid
Seletuskirjas on seatud teisigi suuri, aga ebarealistlikke arvulisi eesmärke. Nii peaks 2023. aastaks kasvama loomeettevõtete keskmine tulu ettevõtte kohta viiendikult (2011. aasta seis) Eesti kõigi ettevõtete keskmisest tulust 28 protsendini ning tulu töötaja kohta kolmandikult 55 protsendini. Absoluutsummas tähendab see, et keskmiselt peaks loomeettevõtete aastane tulu kasvama 38 protsenti (kui Eesti keskmine jääks 2011. aasta tasemele, mis on vähetõenäoline) ning tulu ühe töötaja kohta lausa 74 protsenti. Arvestades, et määrus lähtub lisaks konkurentsivõime kava «Eesti 2020» eesmärgist tõsta Euroopa Liidu keskmisega võrreldes «tööhõive määra vanusegrupis 20–64 76 protsendi tasemele» ehk töötajaid peaks valdkonda juurde tulema, on seatud eesmärgid pehmelt öeldes utoopilised. Võimalik (kuigi väheusutav), et kultuuriministeerium on teinud põhjaliku prognoosi, mis viidatud eesmärkide saavutatavust kinnitab, kuid esmalugemisel tundub küll, et pigem on püütud – nagu eelmiselgi eelarveperioodil – loomemajandust kuidagigi riigi majanduspoliitikasse sobitada.
Siit jõuangi ehk olulisima aspektini, mida antud määruses pole – nimelt viidet «Kultuuripoliitika põhialustele aastani 2020», mis ometigi peaks olema valdkonna peamine poliitikadokument. Kes siis veel kui mitte kultuuriministeerium rakendusasutusena peaks loomemajanduse kui loomuliku kultuuri osa (nagu meile ministeeriumist ikka kinnitatakse) seostamisega tegelema? Olgu siis ametnikele meeldetuletuseks tsiteeritud kaks nimetatud dokumendi III ehk üldosa punkti. 17. punkt ütleb: «Riik soodustab loomemajanduse arengut osana teadmistepõhisest majandusest. Eesmärgiks on tõsta uuenduslikkuse ja loovuse abil riigi konkurentsivõimet, muutudes seeläbi vahendajast väärtuste loojaks. Kultuurielu korraldamises ja loomeettevõtluses on oluline roll professionaalsetel vahendajatel.»
Kuidas uus määrus seda eesmärki toetab? 9. punkt sedastab: «Riik suunab kultuurivaldkonna arendamisse välisvahendeid, et tugevdada loomeettevõtluse konkurentsivõimet, arendada infotehnoloogilisi teenuseid, toetada lõimumist ning investeerida turismi ja regionaalset arengut toetavasse kultuuritaristusse.» Kuidas suhestub see eesmärk otsusega, et antud määruse järgi ei ole sihtrühmaks need loomeettevõtted, kes «korraldavad kultuuriüritusi, mis toovad riiki või regiooni nii sise- kui välisturiste ja suurendavad sellega regiooni ettevõtete tulusid ning parandavad regiooni mainet»? Ehk ei peagi olema, aga mis annab alust loota, et loomemajandus kunagi kultuurivaldkonnale harjumuspäraseks kontseptsiooniks saab, kui selle määruses justkui olulisimat kultuuripoliitika dokumenti ei mainita isegi välistamise vormis. Põhimõtteliselt saab sellest järeldada vaid üht: loomemajandus pole kultuuripoliitika osa. Aga miks siis kultuuriministeerium selle toetusmeetme rakendusasutuseks on?
/nginx/o/2015/08/07/4358401t1h73d3.jpg)