Täna öösel möödus 20 aastat reisilaeva Estonia uppumisest tormisel Läänemerel. Eilse lehe vahelt leidsite hukkunute mälestusele pühendatud AK erinumbri. Sellel ööl lõppes külmades lainetes traagiliselt 852 Eesti, Rootsi, Soome ja paljude teiste riikide inimeste elu. See sündmus vapustas kogu Eesti rahvast.
Katastroof röövis ühekorraga sadadelt ja sadadelt perekondadelt Läänemere ääres nende lähedased, kümnetelt ja kümnetelt tuhandetelt nende sõbrad ja tuttavad. Igal hukkunul jäi mõni töö pooleli, mõni plaan lõpuni viimata. Võime mõelda ka hukkunute sündimata jäänud järeltulijatele ja nii omandab «Katkenud liin» – sellist nime kannab mälestusmärk Tallinnas Paksu Margareeta juures – lisatähenduse.
Iga inimese kaotus õnnetuses on valus tema lähedastele, see tähendab alati plaanide ja helgete lootuste katkemist. Ka siis, kui hukkunuid ei ole ühekorraga sadu, ka siis, kui surma saab liikluses, tules, vees või kurjategija käe läbi üks inimene. Suured katastroofid jätavad aga jälje kogu rahvale.
1994. aasta sügiseks oli reisilaevaga üle mere seilamine muutunud paljudele Eestis mõtteliselt peaaegu sama tavapäraseks kui trammisõit. Eesti jaoks, suure osa meie inimeste jaoks olid need ajad täidetud unistustega, rohkem või vähem realistlike lootustega ja kõva tööga nende saavutamiseks. «Tänapäev», «moodne tehnika» jne – need on tsivilisatsiooni uinutavad märksõnad, mis käibisid toonagi. Inimesed ei suutnud kujutleda, et nii mastaapseid õnnetusi üldse juhtuda võib. Ja siis see ühel tormisel ööl ometi juhtus.
Mõelgem nüüd ka sellele, kui palju oli sel lootustega täidetud ajal üldse õnnetussurmasid võrreldes praegusega. Kui palju rohkem oli traagiliselt katkenud teekondi. Andres Tarand ütleb lehe usutluses, et võib-olla just see katastroof oma mastaapsuses suunas Eesti rahva ja poliitikute tähelepanu kõikvõimalikele elusid säästvatele abinõudele. Paranemine ei juhtunud üleöö ja ka praegu oleme ideaalist kaugel, ent kahtlemata oleme ühiskonnana ja riigina liikunud õiges suunas – suudame iseendid ja oma kaasinimeste elu paremini hoida.
Väga selgelt õpiti Estonia katastroofist laevanduses – rahvusvaheline merendusorganisatsioon muutis reegleid. Ro-ro-tüüpi laevu ehitatakse Estonia õppetunni tõttu teisiti. Lugege laevaehitusinseneri, emeriitprofessor Jaan Metsaveeri antud intervjuud. Saame ka teada, kuidas on merepääste valmisolek Eestis ja naaberriikides arenenud ning milline on riikide koostöö ses valdkonnas praegu.
Eelkõige on aga praegu kohane aeg mälestada kõiki traagiliselt hukkunuid. Iga inimene on tähtis.