Andrus Karnau: Hanssoni kuus punkti

Andrus Karnau Foto: Pm

Eesti Panga president Ardo Hansson esitas esmaspäeval riigikogus kuuepunktilise kava pangateenuste korraldamiseks maal ja väikelinnades, kus suurfirmad enam äri ajada ei taha. See on ilmselt esimene kord, kui mõni riigiasutus võtab linnastumise tagajärjel tekkivaid probleeme tõsiselt. Ma ei eksi vist väga palju, kui väidan, et seni on ääremaastumisega kaasnevatesse muredesse suhtutud üleoleku või ükskõiksusega. Küll vabaturg kõik asjad paika paneb, on õlgu kehitades arvatud.

Nüüd on aga laual ettepanekud, millest nende tegija prominentsuse pärast keeruline mööda vaadata. Ignoreerida. Hästi palju on tähelepanu saanud Hanssoni lause, et kommertspangad ei pea kahjumiga tegutsevaid kontoreid lahti hoidma. See hinnang vastab üldisele hoiakule, et las turg otsustab. Aga hoopiski pole tähelepanu saanud keskpanga juhi soovitus, et kommertspangad peavad tegema kulutusi sularaharingluse käigus hoidmiseks ka väikestes kohtades, kus pangakontorit või sularahaautomaati enam pole.

Õigupoolest ütles Hansson, et inimesed võiksid saada sularaha kauplustest, nii nagu see paljudes kohtades ka toimib, kuid pangad ei peaks selle teenuse eest kaupmeestelt vahendustasu küsima. Teisisõnu, pangapresident ohjeldas rahulolematuid, kes on pahased pangakontorite sulgemise ja sularahaautomaatide äraviimise pärast. Samas ütles selgelt, et kommertspangad peavad kaasrahastama sularaha kättesaadavust kogu maal.

Riigi suurima kauplusteketi, tarbijate ühistute poodidest saab sularaha juba praegu. Enamikus postkontoreis saab SEB postipanga abiga ülekandeid teha ja samuti sularaha välja võtta, aga need teenused on üsna kallid, eeldavad spetsiaalse krediitkaardi soetamist. Teenused on olemas, aga ei paku võrdväärset alternatiivi pankadele.

Eesti Panga pakutud riigipunktid on postkontoritena juba olemas. Igas omavalitsuses peab teatavasti olema postkontor, isegi siis, kui seal päevas ühtegi tehingut ei tehta. Majandusministri toolil istunud Edgar Savisaar tahtis umbes kümme aastat tagasi lubada Eesti Postil tarbetud kontorid sulgeda, kuid taibates, et see otsus toob ajalehtede esikülgedel kaasa hukkamõistvad uudised, loobus sellest. Sundkorras jäi alles postkontorivõrk. Enamasti unustatuna kuhugi tolmusesse tuppa.

Aga võrk on olemas ja sellest saaks teha tõhusa vahendaja inimestele, kes pole taibanud kolida Tallinna, Tartu või Soome. Nagu pakkus Hansson, võiks riigipunktist saada sularaha, ravimeid ja ajalehti. Küllap teenuseid oleks veel, alates telekomist ja elektrimüüjaist.

See on asja praktiline pool. Ametlikult rändab Eesti Panga kava nüüd majandusministeeriumisse, kus Urve Palo organiseeritud ümarlaud peaks tegema praktilised ettepanekud. Samuti pangaliitu. Ettepanekute esitamine ei lähe ilmselt lihtsalt, sest nii nagu Reformierakonda valides arvame kergeusklikult, et saame rikkaks, usume ka, et turujõudude toimisse ei peaks sekkuma. Aga ilmselt tuleb sekkuda.

Seda ütles mu meelest ka Hansson riigikogu ees, kui märkis, et kommertspangad peaksid senisest selgemini sõnastama oma visiooni pangateenuste kättesaadavuse teemal ja tulema ise välja ühiskondlikult vastuvõetavate lahendustega.

Samuti võiksid keskpanga meelest olla nõuded või veenvad head tavad pangakontorite sulgemisel eelkõige maapiirkondades. Tõepoolest, kruiisisadama või lennuvälja puudumine ei tohiks olla argument riigi suurima kommertspanga otsuste tegemisel. Nii nagu see hiljuti juhtus. Bilanss on tähtis, äritulu, aga kusagil jookseb piir, millest alates tuleks peale kasumi mõelda ka riigi peale, kus äri aetakse.