Rainer Kattel: uus normaalsus ei ole normaalne

Rainer Kattel Foto: Tallinna Tehnikaülikool

Euroopa majanduse kehva seisu ja Ukraina kriisi tõttu on Eesti majanduse väljavaated väga nigelad, ent sellega ei pea leppima, vaid arengut saab turgutada maksu­muudatuste ja laenudega, kirjutab TTÜ professor Rainer Kattel.

Eesti järgmise viie ja enama aasta majanduse arengule panevad olulise pitseri kaks meist sõltumatult aset leidvat arengut: esiteks Euroopa jätkuv võimetus võlakriisiga toime tulla ning teiseks Ukraina kriis. Nende kahe nähtuse koosmõjul jääb Eesti majanduskasv lähiaastatel minimaalseks. Praegune olukord – väike tootlikkus ja palk, sealt tulenev riigieelarve olematu kasv – kinnistub aastateks. See on meie uus normaalsus. Me ei pea sellega leppima.

Tulenevalt Eesti majanduse ja ühiskonna väiksusest nii sissetulekute kui (inim-) ressurssi poolest on taasiseseisvumisjärgne Eesti majandus kasvanud peaaegu alati väliste stiimulite mõjul. On selleks olnud välisinvesteeringuid ja nende toel toimunud majanduse restruktureerimine 1990ndatel ja 2000ndate alguses või 2000ndatel jõuliselt kasvanud eksport, eriti Skandinaaviasse ja Saksamaale, või välisrahal põhinevad tarbimis- ja ehitusbuumid.

Siia lisandus uuel sajandil täie hooga lahti rullunud infotehnoloogiline revolutsioon, mille vilju oleme maitsnud nii riigi- kui erasektoris. Need kaks arengut – välised stiimulid ja infotehnoloogiline revolutsioon – tõid meile majanduskeskkonna ja -poliitika, mille peamiseks iseloomujooneks oli lootus. Lootus, et uuel põlvkonnal läheb paremini kui eelnevatel; lootus, et elu läheb alati paremaks.

Sellel lootusel oli algusest saati oma pahupool: nii on mitte-eestlaste oodatav eluiga olnud sellel sajandil tunduvalt lühem kui eestlaste oma, naiste sissetulekud on tunduvalt väiksemad kui meeste omad, rääkimata laste vaesusest ja üksikemade probleemidest, väljarändest. Selline normaalsus ei ole paljude jaoks normaalne. Ometi pole me neid probleeme väga soovinudki lahendada, sest lootus on olnud alati tugevam. Lootus, et kiired muutused ja kasv jätkuvad või tulevad peatselt tagasi.

Euroopa jätkuv võlakriis ning olukord Ukrainas peaksid mitte ainult kainestama, vaid 20 aastat kestnud lootuse ilmselt suhteliselt kasinaks muutma. Meil ei ole praegu põhjust olla kummagi kriisi lahenduste suhtes väga optimistlik. Euroopa Liit on jätkuvalt ajalooliselt unikaalse eksperimendi kütkeis, uskudes, et iseseisva raha omanik (EL) on võimeline hakkama saama ilma riikide võlgu finantseerimata.

See on uskumatult lühinägelik illusioon, võib isegi öelda, et kapitalism selleks leiutaski keskpangad, et raha ei saaks kunagi otsa: raha, mida pangad edasi laenavad uuteks investeeringuteks ja töökohtadeks. Seni kuni Euroopa ei vabane sellest enda seatud lõksust, võlakriisile erilist leevendust ei tule.

Ukrainas näeme Venemaa soovi taastada multipolaarne maailm, ent selleks on Venemaa ilmselgelt liiga nõrk (eelkõige majanduslik) võim maailmas. Nii ei tunnista lääs Venemaa soovi Krimmi endaga liita ning samas ei astu lääs ka väga otsustavaid samme olukorra taastamiseks. Seega jätkuvad sanktsioonid ja ebakindlus.

Teisisõnu, Eesti majanduse välised kasvuallikad lähiaastatel pigem stagneeruvad. Ja see tähendab, et me ei saa majanduspoliitiliselt enam loota väliste stiimulite imerohule. Uued kasvuallikad peavad tuleme meie eneste keskelt.

Laias laastus vaatavad meile vastu viis suuremat probleemide gruppi. Esiteks peab Eesti suurim tööandja – töötlev tööstus – märkimisväärselt tootlikkus kasvatama, selleks peab Eesti arendama tööstuspoliitikat. Teiseks on üheks tööstuspoliitika oluliseks komponendiks tööstus- või rakendusuuringud, mille rahastamine on meil väike nii riigi- kui erasektori poolt. Kolmandaks vireleb suuruselt teine majandussektor – teenindus – väga madalate palkade käes ja neidki peavad ülal turistid; teenindussektoris on vaja tegeleda nii palkade kui tootlikkusega. Neljandaks, kui mediaanpalk on 750 euro juures, on väga keeruline loota, et majanduse sisemisi ressursse (nt kohalike saaduste suurema tarbimise kaudu) kuigi hästi kasutatakse. Viiendaks on ääremaad välja surnud ja varsti tabab see tendents ka keskmise suurusega linnu, kus mõne tehase sulgemine kahandab märkimisväärselt linna sissetulekuid, rääkimata pidevast siserändest.

Kõikide väljakutsete lahendused on komplekssed, nõuavad nii visiooni kui aastatepikkust koostööd riigi ja teiste sektorite vahel ning sees. Ja kõikideks lahendusteks on vaja ressursse.

Ühest küljest on olemas kindlasti sisemisi ressursse, mida oluliselt targemini kasutada (nt riigihanked või millistel alustel ja kuhu tohib pensionifondide varasid investeerida). Teisalt ei ole võimalik ülalnimetatud väljakutsetega tegeleda ilma riigirahanduse reformita. See puudutab nii sissetulekute kui kulutuste poolt.

Näiteks praegune regressiivne maksusüsteem (vaesemad maksavad rohkem) ei saa kuidagi madalapalgaliste probleemi leevendada, vastupidi. Kõrged tööjõumaksud ei meelita kedagi ääremaadele töökohti looma, rääkimata massilisest arendustöötajate palkamisest Tartus või Tallinnas.

Tahame või ei taha, maksudebati kõrvale peame panema ka riigivõlakirjade emiteerimise teema (nt arengupanga loomiseks, mis kaasinvesteeriks koos erasektoriga). Mõlemad on kahtlemata riskantsed teemad. Maksumuutused võivad mitte toimida, riigivõlg võib suurendada ebastabiilsust, massilised investeeringud ja palga kasv võivad tuua inflatsiooni.

Kui see nii peaks minema, siis on aeg taas kord maksusüsteemile otsa vaadata ja nt reserve koguda. Riigi ja erarahakotid on ühe ja sama süsteemi osad, me peame õppime neid läbi maksu- ja rahanduspoliitika ka ühiselt juhtima.

Niisiis on meie ees omapärane arengukahvel: kui püsib uus normaalsus, jätkub väljaränne ja madalatel palkadel virelemine; kui riik asub jõuliselt tegutsema, on selleks vaja finantseerimist, riskimist riigihangetel, laenukoormuse kasvu ja sellega kaasneb paratamatult ebastabiilsuse kasv. Peame valima, kumb on kergem – aeglaselt hääbuda või riskantselt areneda.