Miks meie maanteed (nii kiiresti) lagunevad? See on küsimus, mida meie – liiklejad, autoomanikud – ikka ja jälle küsime. Ajakirjandus põrgatab palli teadlastele, ehitajatele, ametnikele. Vastused on olnud sõltuvalt vastajast erinevad ja küllap ongi teede lagunemisel mitu põhjust. Üks lihtne levinud vastus kõlab, et me ei ole piisavalt rikkad, tagamaks teede ühtlast korrashoidu. Teisisõnu, raha ei ole, ja sinnapaika asi tihti jääbki.
Muidugi ei ole Eestil võimalik kulutada teedele meist jõukamate Euroopa riikidega võrreldavaid summasid. Kuid seda enam on meil põhjust jälgida, et iga euro oleks kulutatud efektiivselt. On vana tõde, et kui vaesevõitu majapidamisse hakkab ühtäkki mingil põhjusel raha voolama, võib mõistus tõrkuma hakata. Seda nägime kujukalt eelmise kümnendi kinnisvarabuumi näitel, mille haavu lakuvad mõnedki kergekäelised laenajad veel pikki aastaid. Arendajate kukrud paisusid, samal ajal kui planeerimine oli lohakas ja ehituskvaliteet kohati allpool igasugust arvestust.
1. oktoobril 2010 avati Mäos pidulikult ehitusobjekt, mida nimetati suurejooneliselt ja ilmselt ka õigustatult «Kesk-Eesti tähtsaimaks liiklussõlmeks». Mäo möödasõidu ehitus koos järelevalvega läks maksma ligi pool miljonit krooni ehk enam kui 30 miljonit eurot. 79 protsenti rahast saadi Euroopa Ühtekuuluvusfondilt. Küsimus ülikalli ristmiku ehituskvaliteedist jõudis ajakirjandusse juba õige pea pärast objekti valmimist, sest tuli hakata auke lappima. Neli aastat hiljem näitab maanteeameti veel küll mitte täies osas avalikuks saanud uurimine, et asi pole mitte lihtsalt hull. See on skandaalne. Vähemalt osaliselt on vale materjalikasutus juba kinnitatud.
Üks asi on taguda endale süüdlasi otsides rusikaga vastu rinda ja võidelda tagajärgedega, teine asi püüda tuvastada põhjused. Ja põhjuste puhul on maanteeametil endal vaja peeglisse vaadata. Mäo ristmik on vaid üks viimasel ajal Eestis rajatud suurtest teeprojektidest. Ning kardetavasti on viga süsteemne – on ju amet ise need objektid vastu võtnud.
Maanteeameti juhtkond on talitanud õigesti, kui pole alustanud nõiajahti ehitusfirmadele ega asunud kiirkorras kohtuteed tallama. Uisapäisa tegutsedes võib kasu asemel veel rohkem kahju sündida. Kui riik peaks mingi juriidilise nükke tõttu kohtus kaotama, ja selliseid näiteid paraku leidub, maksavad selle kinni maksumaksjad. Mainekahju veel peale selle.
Avalik huvi väljendub soovis sõita aukudeta ja hooldatud teedel. Avalik huvi väljendub ka selles, et raha tee-ehituseks kulutataks otstarbekalt. Avalik huvi väljendub kindlasti selleski, et kui keegi on oma tööd lohakalt teinud, olgu tahtlikult või tahtmatult, siis peab ta selle eest vastutama. Kuid kõige tähtsam on avaliku huvi seisukohalt välistada olukord, kus riik laseb soss-seppadel raske raha eest tööd teha ning paneb praagile kvaliteedimärgi.