Sirje Niitra: kui kaua võib?

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Eestis ja kogu Euroopas levib trend, et lapsed jäävad üha kauemaks vanematekoju. Isegi 30ndates ja vanemad täiskasvanud lapsed ei kiirusta pesast välja lendama, kusjuures tihtipeale tuuakse vanemate kostile veel ka oma elukaaslane.

Selles kõiges pole midagi imelikku, kui noored saavad ise hakkama ja toetavad jõudumööda ka oma vananevaid vanemaid. Paraku kipuvad mõned noored seda olukorda ära kasutama, eladeski rõõmsalt vanemate kulul. «Mis ma ikka oma lastelt võtan – nad pole ju veel jalgu alla saanud,» põhjendab üks ja teine lapsevanem olukorda, kus kõik võtavad sööki ühest kapist, kasutavad vanemate ostetud majapidamistarbeid, tarbivad vett ja elektrit.

Vahel on vanemad oma täiskasvanud laste suhtes koguni teenindaja rolli võtnud, tehes ära ka enamiku kodutöödest. Selline mugav elu võib hakata meeldima ja noored võivad jäädagi sõltuvaks. Perekonnaseadus ütleb, et vanem ja laps on kohustatud teineteist toetama ja arvestama teineteise huve ja õigusi. Siia alla peaks käima ka rahalise koormuse jagamine. Kui elatakse koos, tuleb kõige tarbitava eest ka ühiselt maksta. Ükskõik, kas vanemad seda küsivad või mitte. Mis ei tähenda muidugi, et vajadusel lapsi abistada ei tohiks. TLÜ teadur Tiina Tambaum ütleb, et Põhjamaades annab materiaalset abi vanem põlvkond lastele, Lõuna-Euroopas aga noorem põlvkond oma vanematele. Ehk oleks meil aeg seda stereotüüpi muuta?

Eestis tehtud uuringud näitavad, et vanemaealiste tegevus muutub pensionipõlves koduseks ja isoleerituks ehk teisisõnu vähekulukaks. Nad on enamasti ka kokkuhoidlikud. Noored teavad, et pensionärist vanaemal on alati raha, ja seda hakatakse ära kasutama, küsimata, kuidas vähesed säästud tekkinud on.

«Kui eakas inimene ei panusta ennekõike endale, siis ei tee seda ka keegi teine. Nii suureneb tõenäosus, et ta tervis halveneb ja ta muutub üha enam teistest sõltuvaks,» hoiatab Tambaum. Kindlasti olete kuulnud peredest, kes kuu lõpus koos lastega vanemate või vanavanemate juures söömas käivad, sest palgaraha on otsa saanud? Või kolmekümnendates mehepojast, kellele vanaema külas käies alati suitsuraha taskusse poetab?

Selle peale öeldakse, et pensionäridel on alati raha, sest neil on kõik juba olemas. Kas ikka on? Mind valdab alati kahjutunne, kui näen tänaval vanu naisi pleekinud mantlites ja lääpatallatud kingadega. Minge nende koju ja te näete seal kulunud mööblitükke ja vanu kodumasinaid, mis iga hetk katki võivad minna.

Meie spaades kohtab küll hordide viisi eakaid Soome pensionäre, kuid väga vähe kohalikke seeniore, kes samuti lõõgastavaid mullivanne ja raviprotseduure vajaks. Reisimisest saavad unistada vaid üksikud – enamasti need, keda järeltulev põlv toetab. Mul on üleskutse kõigile neile õnnelikele, kel vanemad ja vanavanemad elus. Ärme võtame neilt vastu raha ja väärtuslikke kinke, kui teame, et nad teevad seda oma väikese pensioni arvelt. Pigem mõtleme, kuidas ise neid aidata saaksime.