Avo-Rein Tereping: mereside päästab

Avo-Rein Tereping. Foto: .

Kui paljud oleksid pääsenud Titanicult, kui tollal oleksid kehtinud tänapäevased reeglid raadiosidele merel? Ehk oleks õnnetuski olemata olnud.

Pärast Titanicu katastroofi loodi Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (kuni 1982. aastani IMCO, praegu IMO). Ka raadioside reeglid merel toimunud ohtudest ja õnnetustest teatamisel on enamasti üle vaadatud pärast suurõnnetusi, tagantjärele tarkuse ajel.

Nõnda kehtestas IMO rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLAS – Safety of Life at Sea), millega Eesti liitus 1991. aastal. Konventsiooniga liitunud riigil peab olema merepääste vastutusalas toimiv raadiosidesüsteem.

Eestis valmis see lõplikult 1999. aastaks. Meresidevõrku haldab Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus (RIKS) ning seda kasutab ka politsei- ja piirivalveamet. RIKSi meresidekeskuses on pidev ööpäevane valve.

Vastav raadiosideaparatuur peab olema reisi- ja kaubalaevadel. Väikelaevadelt ei nõua seadus raadioside seadmete olemasolu. Ammugi siis aerupaatidelt ja viimasel ajal eriti populaarseks vaba aja veetmise vahendiks muutunud kajakkidelt, millega harrastajad teevad päris pikki mereretki.

Kuid millega kutsuda abi, kui juhtub õnnetus? Tänavuse kuuma suve uppunud on oma elu jätnud küll põhiliselt siseveekogudesse, kuid ka paadiga merel on juhtunud õnnetusi. Hädaväljakutseks merel on soovitatud kasutada mobiiltelefoni.

Kuid püüdke ette kujutada vees hulpivat hädalist, kes külmast ja ehmatusest kangete sõrmedega näpib mobiiltelefoni klaviatuuri. Muidugi võib väljakutse õnnestuda, kuid seni, kuni väljakutse jõuab merepäästjateni, läheb aega.

Kuid on olemas kogu Eesti rannikuala kattev meresidevõrk. On olemas mereside käsijaamad, suuruselt ja kaalult nagu vanemat tüüpi mobiiltelefon. Niisugust käsijaama saab ka sõudepaati kaasa võtta.

Need on veekindlad, osa isegi uppumatud. Meresides hädaväljakutseks kasutatavaid raadiokanaleid kuulavad nii laevad, merepäästekeskus kui ka RIKSi operaatorid. Käsijaamal on üks eraldi väljakutsenupp, mida vajutades saab 16. kanalil ühenduse nii läheduses asuvate laevadega kui kõigi nendega, kes tegelevad merepäästega.

Hiljuti toimunud harrastusaerutajate kokkutulekul Kihnus proovisime käsijaama toimimist nii, et inimene hulpis vees, käsi jaamaga veest väljas. Side toimis.

Väljakutsele «Tallinnraadio» (see on meresidekeskuse operaatori kutsung) vastas operaator kohe. Ei mingit numbri valimist ega pikka seletamist! Hädasolija saab oma appihüüde läkitada teele kohe ja just neile, kelle ülesandeks ongi päästmine merel.

Tõsi, meresidejaama kasutamiseks peab see olema registreeritud tehnilise järelevalve ametis. Vastavalt reeglitele peaks raadiojaama omanik läbi tegema vastavad kursused, kuid sagedusluba võib taotleda ka näiteks registreeritud süstaklubi, mille liikmed tohivad seejärel jaamu seaduslikult kasutada.

Koolituse eest vastutab siis klubi. Meresidevõrku kasutatakse ka sidepidamiseks merel, sadamasse sisenemisel kaldaga ühenduse võtmiseks, telefonikõnedeks merelt jms.

Suurem osa Eesti jahtide ja merekaatrite omanikke on väikelaeva meresidejaamadega varustanud, kuid seda võimalust võiksid kasutada ka süstasõitjad.

Uppuja päästmine olevat uppuja enda asi. Kuid parem hoolitseda päästevahendite olemasolu eest veel enne uppumisohtu sattumist. Eriti, kui on olemas spetsiaalselt selleks ehitatud sidevõrk.