Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Suurte autode omanikest on saamas ketserid, keda tuleb valeusu eest halastamatult karistada. Mida suurem mootor, seda rohkem neelab see kütust ja seda rohkem saastab ka keskkonda.

«Range Roveri luksusdžiibil on suur mootor, mis mõnes riigis tähendab suurt maksukohustust,» teatas eelmisel nädalal Eesti Päevalehe esikülg maasturijuhte hoiatades. Majandusministeeriumi inimesed tõttasid seepeale meedias kinnitama, et Eestis sõidukite süsihappegaasi väljapaiskamise alusel automaksu veel ei tule.

Aga arvestades, et Eesti on väheseid ­riike euroliidus, kus sõidukid on maksustamata, ei jäta «Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020» kahtlust, et suured autod kui looduse reostajad tuleb löögi alla seada.

Ent suured autod pole per se sugugi saatanast. Kolmeliitrise mootoriga Eesti rahvusmaastur Toyota Land Cruiser ei pruugi kokkuvõttes õhku saastada põrmugi rohkem kui poole väiksema mootoriga igamehe Honda Jazz või Hyundai ­Getz.

Kui näiteks suure auto juht läbib aastas 15 000 km, aga väikeauto juht 50 000, ei peaks keskkonnakaitsjad vaatama viltu sellele, kes on soetanud rahvakeeli džiibi, vaid tollele, kes tillukese Jazzi või Getziga end ekslikult rohelise mõtteviisi edendajana tunneb.

Niisiis, kui kellelgi peaks tekkima mõte maksustada autosid kubatuuri järgi, ei räägiks see muust kui tema sõgedusest. Ebaõiglane oleks lisada vastav maks ka lihtsalt kütuse hinnale, sest teadupoolest põletavad erinevad mootorid sama kütust vägagi erinevalt. Selle tajumiseks pole vaja kotkapilku ega koeranina.

Õiglus valitseks CO2 maksustamisel vaid siis, kui maksu arvutamisel läheksid arvesse tehnoülevaatusel fikseeritud heitgaaside näitajad ja aastas läbitud kilomeetrid. Paraku on odomeetri näitaja kruttimine kujunenud Eestis argiasjaks.

Nagu elu näitab, ei vaevu paljud eeltoodud finessidesse süüvima. Palju lihtsam on võtta hoiak, nagu oleks kõik need, kes on ostnud keskmisest kogukama auto, justkui pooletoobised.

Nagu määraks see, millise masinaga keegi sõidab, automaatselt tema loomuomadused. Mõistagi halvad loomuomadused. Kes tõesti nii arvab, mingu Tallinna kesklinna ja vaadaku, kes keeravad maasturite rooli, ning saategi raudkindlalt väita: enamik naisi on lollid.

Aga ei ole ju. Hoopis vastupidi. Naised, elu edasiviijad – ja ka mehed, kes neile suure auto on soetanud –, teavad oma ettevaatlikkuse, praktilise meele ja alalhoidlikkusega, milline masin on Eesti närvilises liikluses ning vesises-porises ja hangedega kliimas elutoimetusteks ehk laste sõidutamiseks ja toidukompsude vedamiseks turvalisim, kasulikem ja sobivaim.

Kas tõesti leidub Eesti eesotsas sääraseid jõhkardeid, kes neid selle eest veel ühe maksuga karistada tahaks?