Maimu Berg

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Eakatega seotud probleemid kerkivad päevakorda tavaliselt siis, kui mõni šokeeritud omastest asja üles võtab või kui õiguskantsler või ajakirjanik kohale satuvad. Vahepeal on aga kõigile lihtsam need vanainimesed ära unustada, tõdeb riigikogu liige Maimu Berg (SDE) Postimehe arvamusportaalis. 

1. oktoober on rahvusvaheliselt kuulutatud eakate päevaks. Eks kellelegi pühendatud päevad ole ikka mõeldud selleks, et ülejäänud ühiskonnale just seda rühma meelde tuletada.  Näe, Postimeeski avaldas aegsasti vastavateemalise arvamusartikli, milles alguses lubati koguni vanuriteema humoristlikumat käsitlust. Tõepoolest hea mõte: kas tasub siis eakatest inimestest kirjutades alati halada ja hädaldada, kui raske elu neil on või kui vanad, haiged ja viletsad nad on. Hakkasin huviga lugema arvamuslugu, mis alguses tundus eakate suhtes lausa lugupidav, mõistev ja heatahtlik. Aga lõpp keeras vanale rajale. Jälle sai lugeda bussis istuvale noorele mehele kuklasse hingavatest vanadest naistest, kelle hädisus kaob kohe, kui istekoht on vallutatud. Nalja lõpuks ei saanudki, kuigi autor oli nii situatsioonide kui ka vanainimeste kirjeldamisel ohtrasti mitmesuguseid epiteete kasutanud.

Muidugi, eks tule ette ka selliseid gladiaatorvanakesi, kellest loos juttu, aga rohkem on ikka neid teisi, kes pika elu elanuna ja tarkust ning kogemusi kogununa suudavad keerulisteski olukordades tasakaalukaks, rahulikuks, mõistvaks ja optimistlikuks jääda. Usun, et just suurel osal eakatel on hästi välja arenenud huumorimeel – ollakse ju läbi teinud aegu, kus absurdi ja jama kõrval võis näha ka teatud hulka nalja. Muidu poleks vastu pidanud. Ja keegi ei ole vanaks saanud naeru ja rõõmuta.

Eakas inimeses elab sees tema minevik, elab ka see vahva ja vaimukas, kena ja õnnelik noor inimene, kes kunagi oldi. Ei jõua ju ka kogu aeg peeglisse vaadata ja veenduda, et muule maailmale paistab kortsuline nägu ja kühmus selg. Aastad tuletavad ennast meelde pigem siis, kui tuleb pingutada, raskeid kotte tassida ja täis bussis või trammis püsti seistes tasakaalu hoida. Kui terviserike ei lase enam autorooli istuda. Kui ühel päeval on selge, et kodus enam üksi hakkama ei saa ja peab mõtlema, mis edasi.

Viimasel ajal oleme saanud päris palju lugeda vähem või rohkem hirmutavaid jutte hooldekodudest. Kui rikastele mõeldud pansionaatide reklaamilood välja arvata, siis jääb mulje, et endaga enam mitte toime tuleval vanainimesel ei ole ühtki head valikut. Mida abitumaks jäädakse, seda nukram on tulevik, mis veel jäänud on.

Kõige enam jääb nendest juttudest kõlama rahamure. Aga ka meist palju jõukamad riigid ei ole oma hooldust vajavate vanurite probleeme suutnud rahuldavalt lahendada. Isegi kui raha on rohkem, ei jätku tööjõudu, ei jätku tasemel arstiabi, ei jätku kannatlikkust, südameheadust ja hellust. Mitte keegi ei ole suutnud siin päris head lahendust pakkuda. Võime ju öelda, et headus ja hoolitsus ei maksa midagi, aga ka kõige südamlikum hooldaja-põetaja väsib ja kalestub igapäevases ääretult raskes ning vähetasustatud hooldustöös. Kui ma kunagi kirjutasin kolumni pealkirjaga «Kallista vanainimest», siis kommenteeris keegi – «Ei saa, nad haisevad».

Paljud eakatega seotud probleemid kerkivad päevakorda tavaliselt siis, kui mõni šokeeritud omastest asja üles võtab või kui õiguskantsler või ajakirjanik kohale satuvad. Vahepeal on aga kõigile lihtsam need vanainimesed ära unustada, neile mitte mõelda. Inimesed ei suuda ju vahetpidamata kõikidele muredele kaasa elada või hirmuga mõelda, mis saab siis, kui ise vanaks ja abituks jään.

Jah, aga mis ikkagi saab? Ühiskond vananeb kiiresti, eluiga pikeneb ja nendest Postimehes naerutatud vitaalsetest «gladiaatorpensionäridestki» võivad peagi saada hooldekodus pidevat kantseldamist vajavad patsiendid. Kõik ei pruugi ju tervetena surra! Ka mina ei oska head lahendust leida. Seda ei ole vist leitud terves lääne maailmas.

Kui ma olin noor pioneer, siis kuulus meie väikese tütarlaste ansambli kohustuse hulka käia nn punavanakestele vanadekodus revolutsioonilisi laule laulmas. Sellest ajast on mul praeguseni peas nii «Internatsionaal», «Varšavjanka», «Julgesti, vennad, nüüd tööle» kui ka mitmed teised punased võitluslaulud. Võib-olla peaks ka praegu noored hooldekodudes külakorda tegema, esinema laulude ja etendustega, rääkima elust ja armastusest? Vahest peaksid ka poliitikud kindlatel aegadel, mitte ainult valimiseelsel ajal, vanakestega kohtumas käima ja neile mesijuttu ajama? Nii, et hinge- ja ihuhädad vanadel korrakski ununeks. Inimesed, eriti naised, armastavad ju kõrvadega ja eks hooldekodudes olegi ülekaalukalt vanu naisi.

Aga mis «lõbustusbrigaadidest» siin rääkida, kui mitte kedagi ei paistnud varakevadel häirivat toreda ja eeskätt eakamatele mõeldud ajakirja Elukiri hääbumine mingiks reklaambrošüüri taoliseks vihikuks või sama ajakirja tublile peatoimetajale jõhker kinga andmine. Ometi oli selle ajakirja lipukirjaks optimism ja rõõmsameelsus, aga just nende omaduste vähesust vanadele inimestele ju kõige enam ette heidetakse.

Kas pole mitte nii, et ega igapäevases rabelemises jää enam aega kellestki nii väga hoolida või kellegi pärast südant valutada, tema probleemidesse süveneda? Tundub, et tänapäeva märksõnaks on üha enam saamas pealiskaudsus. Ega selles polegi kedagi nii väga süüdistada. Elu ja aeg tormavad meeletu kiirusega, inimesed, kes meist maha jäävad, kaovad silmist ja unuvad meelest ja ainult mõni väga tõsine juhtum sunnib meid ehk hetkeks peatuma ja mõtlema – kuhu me õieti tormame? Siin ja praegu, võib-olla koguni suure sõja lävel.