Juhtkiri: praamivaidlustes tuleb vabaneda hirmust

Karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Unelmate Eestis võiks lihtsad asjad olla lahendatud. Unelmate Eesti üks tunnus võiks olla see, et iga natukese aja tagant ei peaks kogu Eesti rahvas kaasa elama vaidlustele Saaremaa ja Hiiumaa praamiühenduse üle.

Väinamerel kogetav oleks igaühele vähemalt sama hea kui praegu, ent samas ei peaks me tundma, et selle taga on ikkagi mingi murelikuks tegev saladus. Tüli, mis kukutab ministri. Segadus, mis köidab nii poliitikute kui ametnike kui kogu avalikkuse tähelepanu hoopis rohkem kui üks täiesti igapäevane korralduslik asi võiks meilt kõigilt vaeva nõuda.

Enne jaanipäeva kirjutasime Postimehe juhtkirjas: «Valitsusel ei ole teist varianti, kui harutada praamiliikluse korraldamise sasipundar lahti avalikult, läbipaistvalt ja seejuures kiirelt.» Kahjuks pole valitsus suutnud või tahtnud meie üleskutse järgi talitada. Tänase uudisloo järgi on asi läinud veel segasemaks kui see juba niigi oli ning seejuures on asi «avalikust» ja «läbipaistvast» ülimalt kaugel.

Kuuleme «kõikide erakondade süüdistusi» üksteise vastu. Kui parteide üksteise kirumine vaibuma juhtub, siis viskavad (laevaomanike ja) käitaja palgatud suhtekorraldajad patta midagi piprast või halge paja alla.

Oluline on rõhutada ka seda, et Vjatšeslav Leedo ja tema kaastöötajad ja partnerid on aastakümnetega loonud teenindus- ja transpordiettevõte, mis pakub üldjoontes normaalset teenust, ja sellest tasemest allapoole langemist küll Eestis näha ei tahaks.

Leedo firmad on kaheldamatult Eesti parimad praamidega sõitjad, ent probleem just selles seisnebki, et tema firmad on ka ainsad praamiühenduse korraldajad. Kui puudub konkurents, ei saa me rääkida vabast turust – nähtamatust käest.

Miks ei tule siia konkureerima Norra või mõne teise riigi praamikäitajad? Meie väinad on madalad. Üldiselt püsib aga laev seda paremini püsti, mida sügavamalt ta vees istub. See eripära piirabki konkurentsi meie praamiliikluses.

Leedo ja tema partnerid on teinud tarbija jaoks küllalt head tööd. Vaidlus seisneb aga selles, kui mitu miljonit eurot Eesti maksumaksja neile selle eest anda võiks. Häda pole mitte see, et (konkreetne) eraettevõtja oleks halb, vaid konkurentsi puudumine. Ainus võimalus konkreetsel juhul turumajanduse nähtamatule käele elu sisse puhuda on see, et Eesti riik omaks meie tingimustesse sobivaid laevu ja otsiks neile konkureerivaid käitajaid.