Jaak Allik FOTO: Peeter Langovits

Kas riik näeb kõigis siin elavates mittekodanikes potentsiaalset vaenlast ja reeturit või kohtleb neid kaasmaalastena, küsib riigikogu liige Jaak Allik (SDE).

Tuleb tunnistada, et kui sotsiaaldemokraadid valitsusse jõudsid, olid magusamad maatükid Eestimaast juba välismaalastele maha müüdud. Täiesti seaduslikult – nii Euroopa Liidust kui ka mujalt pärit kodanikele, ja päris nimekailegi (näiteks Kalvi mõis ja Pirita jõe saar). Seejuures oli maha müüdud ka osa Narva-Jõesuu ja Narva ümbrusest, kuigi seadus lubab seda teha vaid olulistes riiklikes huvides ja valitsuse otsuse alusel, milliseid olevat välja antud vaid kaks.

Sellest, kes on tegelikult Narva-Jõesuusse kerkinud arvukate kaunite villade ja ka spaade omanikud, saab mööda linna jalutades ja kohalike elanikega vesteldes poole tunni jooksul küllalt selge pildi. Milliste seaduseaukude, varifirmade või ka korruptsiooni abil on see juhtunud, seda peaksid teadma vastavad organid. Ma ei tea kindlalt väita, et nad ikka teavad, sest igal juhul pole selle takistamiseks midagi ette võetud. Tõsiasi on ka see, et vahepeal üsna lagunenud linnake on tänu uutele investeeringutele hakanud taas kuurordi ilmet võtma, mis on pigem hea.

Kui sotsiaaldemokraadid soovisid kohtuda siseministriga, et teada saada, mis toimub ja mida ette võtta, et lõpetada vähemalt piiritsoonis olukord, kus suured sõidavad tõllas ja väikesed ripuvad võllas, siis tilgutas koalitsioonipartner ajakirjandusse spinni, et «sotsid mängivad tulega» ja soovivad kogu Eestimaa 0,2 ha kaupa «180 000 venelasele» maha müüa. Netikommentaatorid tõttasid seda jaburust isegi uskuma. Jääb arusaamatuks, miks arvatakse, et Eesti riik, omavalitsused või Eesti kodanikud, kellele praegu maa kuulub, peaksid oma omandit selliselt ja just «180 000 venelasele» müüma hakkama.

Mis puutub 0,2 hektarisse, siis jutt käib juba kolm aastat parlamendis tiirlevast muudatusest kinnisasja omandamise piiramise seadusse, mis lubaks Narva ümbruse aianduskooperatiivides maalapikest ja hütikest omavail Eesti alalistel elanikel oma valdusi edasi müüa ka teistele Eestimaa alalistele elanikele. See puudutab ka Eesti kodanikke, kes on ammu Narvast lahkunud ja nüüd pärandina sellise krundikese saanud.

Kahjuks pole sellisele «kinnisvarale» sealkandis Eesti kodanike seas just erilist nõudlust. 2012. aastal toetas  riigikogu üksmeelselt sotsiaaldemokraatide esitatud vastavat seaduseparandust, mille olid heaks kiitnud ka tollased ministrid Helir-Valdor Seeder ja Mart Laar. Kaitseminister leidis toona, et need maad ei oma mingit riigikaitselist tähtsust, mis tähendab, et nende lähedal pole riigikaitselisi objekte. Kolmandal lugemisel võttis aga valitsus seaduse tagasi, sest vahepeal oli ärganud kapo ja märganud otsuses sisejulgeolekualast ohtu.

Valitsus lubas tol korral riigikogule, et kaitseministeerium töötab välja konkreetsed piirangud, mis tõkestaksid maatükikeste (jutt käib ikka 0,2 hektarist) müüki võimalike riigikaitseliste objektide läheduses ja vabastaksid kitsendustest Toila ja Sillamäe, aga ka Tartumaa ja Kagu-Eesti vallad neis piirkondades, kus piiritsoonist rääkida oleks imelik.

Möödus kolm aastat, kaitseministriks saanud Sven Mikser pidi tõdema, et selles suunas pole midagi tehtud ja et kaitseministeerium ei saagi midagi teha, sest ta ei näe kogu loos riigikaitselist probleemi. Selline kiri laekus riigikogu maaelukomisjonile. Loomulikult esitas Mihhail Stalnuhhin seepeale parlamendi menetlusse eelnõu, mis sõna-sõnalt kordas kolme aasta vanust SDE ettepanekut, soovides ühtlasi panna sotsiaaldemokraadid toredasse valimiseelsesse kahvlisse.

Selle asemel et ühiselt arutada, kuidas kogu probleem mõistlikult ja ühtlasi nii sisejulgeolekut kui ka riigikaitset silmas pidades lahendada, otsustasid koalitsioonikaaslased teha sellest ka enda valimiseelse ratsu ning tootsid ülalkirjeldatud spinni. Nad on valmis tunnistama, et vaja oleks likvideerida seaduseauk, mis Jevgeni Ossinovski värvika sõnastuse kohaselt on järgmine: «Kui mõni Galina Petrovna ei saa oma naabrinaiselt aiamaad osta, kuna ta ei ole Eesti kodanik, siis peab ta vormistama OÜ Galina Petrovna Aiamaa ning sellisel juhul on tehing hetkega teostatav ja igati legaalne.» Kuulda ei taheta aga sellest, kuidas Galina Petrovna mure mõistlikul ja ausal viisil lahendada.

Probleemile on ka täiesti mõistlik lahendus – 0,2 hektari maa müük võiks olla lubatud näiteks maavanema korraldusel, kes kontrolliks ka ostja tausta ja rakendaks vajadusel maa esmaostuõigust riigile. Lisaks tuleb lahenduse juures lähtuda ka Euroopa Liidu pikaealiste elanike staatuse direktiivist.

Asi paistab tühine, puudutades vaid paari tuhandet inimest. Selle taustaks on aga küsimus, kas riik näeb kõigis siin elavates mittekodanikes potentsiaalset vaenlast ja reeturit või kohtleb neid kaasmaalastena ja motiveerib neid Eestit oma kodumaaks pidama.

USA mõttekoja Wilsoni keskuse Vene uuringute Kennani instituudi direktor Matthew Rojansky on öelnud: «Vene vähemus peab olema niivõrd hästi integreeritud, nii rahulolev, nii hästi haritud ja informeeritud, et neid on peaaegu võimatu manipuleerida. See peab olema eesmärgiks. Ja kui sellesse vastutustundetult suhtuda, on väga raske ameeriklasi veenda, et meie peaks teid teie oma vigade käest päästma.» (PM,16.09).

Paremini on võimatu öelda.