Endine siseminister Ken-Marti Vaher vastab piirivalveametniku Lauri Heina avalikule kirjale, milles ta nõudis vabandamist piirivalvurite kohta väärinfo levitamise eest.
Ken-Marti Vaher: piirivalve vajab ettepanekuid, mitte kriitikat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tervist hr Hein!
Tänan Teid avaliku kirja eest. Nagu saan aru, siis see pole esimene kord, kui avaldate oma kriitilisi märkusi ja rahulolematust selle organisatsiooni kohta, kus olete hulk aastaid töötanud.
Enamik Teie kirjas toodud väited ei olnud uued, vaid need on kõlanud osade piirivalvurite suust alates sellest, mil parlament otsustas 2009. aastal ühendameti luua. Kahjuks lugesin Teie kirjast peamiselt kriitikat, politsei ning piirivalve vastandamist ja hoiakut, et enamik piirivalve organisatsiooniga viimase 5-7 aasta jooksul tehtust on olnud väär või vigane. Ma ei jaga seda seisukohta, samas möönan, et mitmeid muudatusi oleks saanud juhtida tulemuslikumalt.
Minu kagupiiri artiklis kriitikat põhjustanud ühe lõigu eesmärk oli tunnustada tublide naiste ja meeste tehtud tööd piirivalves ning öelda, et minu hinnangul on piirivalve sisemiselt tugevnenud, mitte vastupidi. Kui keegi tundis end sellest ebaõiglaselt puudutatuna, siis on mul sellest kahju, see ei olnud kindlasti nii mõeldud.
Ma mõistan neid emotsioone, mida on toonud kaasa piirivalves toimunud ümberkorraldused alates aastast 2007 ja mõistan jätkuvat vajadust selgema identiteedi ning ühtsema organisatsiooni järele. Mõistan hästi eesliinil töötavate piirivalvurite muret ja soovi selle üle, et saada endale kaasaegsemaid töötingimusi ja paremat palka. Olen koos PPA juhtidega teinud selle nimel mitmeid pingutusi, kuid positiivsed asjad pälvivad harva piisavat tähelepanu, pigem võetakse seda kui enesestmõistetavust.
Kuid kui Te räägite aastal 2014 endiselt sellest, et «/.../ PPA ühendamine on teinud kolmest tugevast ametist ühe nõrgestatud organisatsiooni./.../», siis on see lihtsalt absurdne. Kolme aasta jooksul siseministrina nägin lähedalt nende endise kolme liidetud ameti vähest juhtimisvõimet, segaseid vastutusi ning koormavat sisemist bürokraatiat ning võin üheselt öelda, et tänane Politsei- ja Piirivalveamet on märksa paremas seisus kui varem. Palju on õigustatult räägitud PPA puhul sellest, et raha on vähe. Kuid see, kui palju ressurssi on aastate jooksul kasutatud selles organisatsioonis läbimõtlematult ja rumalalt, on pannud tõsiselt õhku ahmima. Lihtsalt öeldes võib nimetada seda laristamiseks.
Erinevate muudatustega on viimasel kolmel aastal suunatud staabist eesliinile tänaseks sadu ja sadu tuhandeid eurosid, kusjuures see on raha, mida oleks hädasti olnud vaja nii kriitilistel kärpe- ehk majanduslanguse aastatel. Kannatajaks on olnud tublid piirivalvurid just eesliinil. Sinna, kust see organisatsioon tuleb, ei tohiks küll kellelgi olla tahtmist tagasi minna.
Nüüd palgast: pärast mitmeid raskeid nn masu-aastaid said politseinikud ja piirivalvurid palgatõusu 2013. aastal ja see jätkus ka sel aastal. Palka tuleb jätkuvalt tõsta ja selle nimel viiakse sel sügisel lõpule sisemised reformid. Nimetada neid palgatõuse üksnes «kosmeetilisteks» on Teie muu kriitika juures tavapärane, kuid siiski ebaõige. 2013. aastal tõusis eelkõige madalapalgaliste ametnike palk, sellest said osa üle 90 protsenti piirivalvuritest (ei saanud tõusu juhid ja kõrgema palgaga ametnikud). Kõikide piirivalvepatrullide palgatõus oli vähemalt 5 protsenti, mis tähendab, et paljud oli see tõus sellest suurem. Palgatõusule PPAs suunasime täiendavalt ligi 7 miljonit eurot.
Palk tõusis ka 2014. aastal, üldine palgafondi tõus oli ligikaudu 5 protsenti, millest said selgelt osa ka piirivalvurid. Lisaks tõusis sel aastal märkimisväärselt regioonitasu Ida regioonis, et suurendada sellega motivatsiooni just selles piirkonnas ja piiril töötavatel ametnikel.
Lisaks, alates 2012. aastast toimunud PPA siseste muudatustega on suunatud raha staabist eesliinile (kaotatud on nn koordinatsioonitasandid, vähendanud dubleerimist, bürokraatiat jne). Selle aasta algusest läbiviidavate muudatustega on sihiks tõsta kõikide madalapalgaliste ametnike palku vähemalt 900 euroni.
Näitena konkreetsed numbrid: kui 1. jaanuaril 2013. a. oli PPAs juhte ligi 300, siis 1. oktoobrist 2014. a. jääb alles juhte 195, mis võimaldab sellest vabaneva raha suunata muuhulgas ka piiril töötavatele ametnike palgatõusuks.
Ja lõpetuseks - piirivalve ei ole «hääbunud ega hävitatud». Kui riigiametnik kasutab selliseid sõnu, siis tekitab see paljudes kodanikes tõsiseid küsimusi - kust tuleb selline radikaalne hinnang? Nii PPAs kui piirivalves on jätkuvalt palju teha. Piirivalve organisatsioonina vajab jätkuvalt head pealehakkamist ja initsiatiivi, et viia seda organisatsiooni edasi. Kuid seda eelkõige konkreetsete ideede ja ettepanekutena, mitte korduva emotsionaalse kriitikaga, mille põhjused on peidus minevikus.
Lugupidamisega,
KMVaher