Jäätmeseaduse muudatus on ehe näide, kuidas keskvõim hakkab otsustama kohalike valikute detailküsimusi kogukonna asemel, kirjutavad juristid Kadri Härginen ja Carri Ginter.
Kadri Härginen, Carri Ginter: prügisõjas pantvange ei võeta ehk milleks Eestile omavalitsused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas ja milleks on Eestis vaja kohalikku omavalitsuse üksust? Probleemi ilmestamiseks kasutame suvel jõustunud jäätmeseaduse muudatust (eelnõu SE 455). Jäätmete kokkukorjamise korraldus on kohaliku elu küsimus, mille korraldamine on seaduse alusel omavalitsuse kohustus. Mitmed omavalitsused on pöördunud ja pöörduvad muudatuse tõttu riigikohtusse. Mõõt sai täis.
Kohtuasjas tuleb lahti mõtestada kohaliku omavalitsuse roll. Demokraatia ja lähimuse põhimõttest tuleb nõue, et kohaliku elu küsimusi otsustatakse kodanikule võimalikult lähedasel tasandil. Kaalul on iga elaniku õigus lüüa kaasa oma keskkonna kujundamisel. Lihtsamalt öeldes peaksid kohalikud elanikud otsustama, kas teha korda vana laululava, ehitada ujula või tantsusaal. Suvise seadusega valiti stiil, kus keskvõim otsustas kohalike valikute detailküsimusi kogukonna asemel.
Viimaseid päevi kehtiva seaduse järgi oli omavalitsusel õigus korraldada jäätmevedu nii, et ta jäi ise teenuse vahendajaks oma elanikele. Omavalitsus tellis jäätmeveo ja käitlemise teenused eraldi hangetega ja tasus teenuse eest nii vedajale kui ka käitlejale ise. Kohalike elanikega arveldas omavalitsus. Selline lahendus aitas saavutada jäätmeturu igapäevaelust senisest parema ülevaate. Samuti säilitas omavalitsus prügifirmade suhtes teatud jõupositsiooni. Prügifirmale on kaikavedu üksiku vanamemme või korteriühistu esimehega oluliselt meeldivam. Omavalitsusel on selleks tavakodanikust märksa külluslikum tööriistakohver.
Sellele, et omavalitsustega arvestamine ei sobinud prügigigantidele, leiab viiteid riigikogu stenogrammist. Eelnõu teisel lugemisel tõstatati teravalt küsimus, kas eelnõu mitte ei soosi liialt jäätmekäitlejate huve. Eelnõu ettekandja Erki Nool möönis, et «Eestis on jäätmeturul kaks suurt tegijat, kellele kuulub 95% turust, ja üks on 5% omav osanik. Nii et jäätmevedajaid väga palju järele jäänud ei ole». Küsimus, kas asja aetakse konkreetse äriühingu huvides, sai Noolelt tabava vastuse: «Kui teid huvitab minu hinnang, siis ma võin teile sellest puhvetis rääkida.»
Eelnõu algatati 2013 suvel ja käis esimese tiiru riigikogus sama aasta septembris. Seejärel jäi see vaikselt seisma. Hoog tuli uue koalitsiooniga ja seadus võeti vastu pooleteise kuuga. Mis oli seadusandja tahe? Algset seletuskirja lugedes tuleb vägisi silme ette ahne Nottinghami šerif (omavalitsus) ning Robin Hood (keskvõim), kes kohalike elanike kaitsele tõttab ja röövitud raha neile tagastab. Seletuskirja järgi sooviti vältida olukorda, «kus kohaliku omavalitsuse üksus muutub jäätmevaldaja kaitsjast tema ärakasutajaks».
Ilmselge paistab see, et «kohaliku omavalitsuse üksus on loomulikult huvitatud kõrgemast hinnast». Eelnõu on kantud üllast eesmärgist «kaotada olukord, kus kohaliku omavalitsuse üksus muutub jäätmevaldaja (s.o kodaniku või lõpptarbija) kaitsjast tema ärakasutajaks». «Olukorras, kus kohaliku omavalitsuse üksus on ise jäätmevaldajale jäätmeveo teenuse osutajaks, ei ole kohaliku omavalitsuse üksus enam huvitatud jäätmevaldaja kaitsmisest, vaid sellest, et saada temalt kätte võimalikult palju teenustasu.» Kõlab loogiliselt?
Kui mais eelnõule omavalitsuste toetust otsiti, määriti neile keskkonnakomisjoni saadetud kirjas mett mokale: «Kuna kohalik tasand tunneb ja teab oma piirkonna eripärasid ja vajadusi kõige enam, siis soovime muuta jäätmeseadust nii, et kohalikud omavalitsused saavad ise otsustada jäätmeveo korraldamise üle.» Kirjale lisatud eelnõu sisu oli aga hoopis teine lugu.
Selgesõnaliselt olid eelnõu vastu 16 omavalitsust, kes esindavad 2/3 Eesti elanikest. Vastu olid suuremad linnad – Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva jne. Hiiumaa Omavalitsuste Liit leidis, et «kartus, nagu hakkaks kohalikud omavalitsused jäätmeseaduses sätestatud võimalust kasutades teenima lisatulu, ei ole meie arvamuse järgi põhjendatud».
Paikuse vald vastas, et «me ei jaga teie optimismi, justkui oleks eraõiguslik jäätmevedaja kohaliku kodaniku kaitsjana eelistatum võrreldes kohaliku omavalitsusega. Kohalike kodanike huvide eest seisab eelkõige kohalik omavalitsus. Selle korraldusega rahulolematuse väljendamiseks on demokraatlikud valimised».
Tartu linna hinnangul oli eelnõu «põhjendamatu ja kohalike omavalitsuste õigusi alusetult piirav. Eelnõu eelduseks toodud väited on pigem ebaõiged, kuivõrd need ei lange kokku tegeliku eluga ega võta arvesse olulisi avaliku huvi eesmärke». Are vald lisas, et «KOVil peab säilima võimalus ise otsustada, et kuidas on parem tema territooriumil korraldatud jäätmevedu korraldada», ja viitas vajadusele arvestada sellega, et piirkonnad, vajadused ja võimalused on erinevad.
Kui varasemas kirjas kiideti kohalike omavalitsuste oskusteavet taevani, siis pärast vastuste saabumist legend muutus. Riigikogule selgitati vastasseisu sellega, et «kohalikud omavalitsused ei ole seaduseelnõu põhjalikult lugenud. Nad ei ole selle mõttest ja sõnastusest täielikult aru saanud ning nende kõhklused-kahtlused ei ole pädevad». Saalis kajas koguni seisukoht, et eelnõu toetajateks võiks lugeda ka need omavalitsused, kes oma seisukohta ei väljendanud. Ja nii see seadus vastu võeti.
Kes loeb läbi riigikogu stenogrammi, leiab vihjed seaduse varjatud eesmärkidele – paari jäätmefirma ärihuvi ja Tallinnale ärategemine. Kui tegemist peaks tõesti olema «Tallinna seadusega» eesmärgiga takistada Tallinnal saadavatest tasudest väidetavalt «muude kulude» katmist, siis vihaseks aeti teised omavalitsused.
Rägavere vallal puudub munitsipaaltelevisioon, mis vajaks lisaraha. Seaduse jõustumisel kaotavad tähenduse seni tehtud investeeringud kohaliku jäätmekäitlusvõimekuse tõstmiseks ning selga hingab pangalaenu ja toetuste tagasinõue.
Kas omavalitsustel on mingi õigus nõuda, et keskvõim ei sekkuks mõjuva põhjuseta kohaliku elu detailidesse? Riigikohus on kinnitanud, et oma küsimuste iseseisev otsustamine tähendab omavalitsuse autonoomiat, mis on Euroopa kohaliku omavalitsuse harta aluspõhimõte. Kohtu sõnul on põhiseaduses kohalikule omavalitsusele sätestatud tagatiste eesmärk tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus.
Prügi puhul võiks see tähendada otsust, kas kogukond veab jäätmed ise või ostab veo sisse, kes sõlmib lepingud jne. Riik võiks sekkuda üksnes siis, kui on tõendatud omavalitsuse võimetus oma ülesandeid täita.
Probleemi teraviku toob välja Rakvere linna seisukoht riigikogule: «Kui eelnõu argumendid vastaksid tõele, oleks sama loogika alusel võimalik keelata kohalikul omavalitsusel kõikide kohalike teenuste osutamine.» Sama küsimuse tõstatas riigikogus ka Erki Nool. «Minu arvates peaks kogu selle eelnõu üle otsustamisel ja hääletamisel enese jaoks selgeks tegema ühe küsimuse: kas kohalik omavalitsus võiks tegeleda teatud teenuste pakkumisega elanikele või ei võiks. Selles ongi minu arvates otsustamise võti.»
Niisiis on omavalitsuste ja keskvõimu vastasseisust koorunud välja tuumikküsimus – kas omavalitsustel on Eesti riigi toimimisel mingi põhiseaduslik roll? Eitav vastus tähendaks, et omavalitsuste otsustusvabadus toimiks ainult keskvõimu armust. Sellisel juhul võiks piirduda üksnes maavanematega.
Ja muidugi jääb küsimus – kellele seda kõike vaja oli?
Kadri Härginen ja Carri Ginter on advokaadibüroo SORAINEN advokaadid, kes esindavad jäätmevaidlustes omavalitsuste huve.