Jevgenia Garanža: Naksitrallid ja maailmasõda

Jevgenia Garanza Foto: SCANPIX

«Ei tea, mida teha, kui asi läheb hullemaks. Kas hakata metsavennaks või...» ütles mõtlikult minu Ida-Virumaalt pärit sõbranna. «Minu iseloomuga saaks minust päris hea metsavend. Ainult et meie kliima on talvel väga vastik.»

See oli soe augustiõhtu ja meil oli tüüpiline naistekas, mis tähendas, et me istusime mererannas, jõime roosat vahuveini, vaatasime päikeseloojangut ja vaidlesime selle üle, kas kolmas maailmasõda tuleb või mitte. Malaisia lennuk oli alles mõni päev tagasi alla tulistatud, nii et jutt polnud üldse naljakas.

Võib-olla ma oleks selle jutu lihtsalt unustanud, kui paar nädalat hiljem poleks sellele järgnenud teine vestlus teise tuttavaga. Tema eestlastest kolleegid leiavad, et tegemist on üsna karmi inimesega, sest ta on näiteks väga kriitiliselt meelestatud vene kooli reformi või mitte-eestlaste tööhõive suhtes.

Me sõitsime autoga läbi vihma ja arutasime Krimmi sündmusi. «Mõnikord ma mõtlen päris tõsiselt, et kui midagi sarnast peaks juhtuma siin, kas ma jõuaks oma pere panna viimasele Rootsi lahkuvale laevale,» ütles ta klaasipuhasteid tööle pannes.

Ja nüüd veel üks tähelepanek hoopis teisest ooperist. Hiljuti levis kohalike venekeelsete Facebooki kasutajate seas jää-ämbri kiirusega üks mäng: inimesed pidid kokku panema nimekirja kümnest raamatust, mis olid nende elus eriti tähtsad, ja saatma sama väljakutse kolmele järgmisele mängijale.

Ning minu eakaaslaste seas oli raske leida inimest, kelle nimekiri ei algaks «Naksi­trallide», Astrid Lindgreni või «Kunksmooriga». Nagu ütles üks mängust osavõtja – «Naksitrallide» metsast ja merest kasvas meie isiklik mütoloogia.

Mis seos nende episoodide vahel on ja miks ma otsustasin nendest kommentaari kirjutada? Sest mind üllatas sügavalt, kui sarnane on tegelikult siin kasvanud inimeste taust. Vaatamata meie seisukohtadele päevaküsimustes, on meie põhiväärtused või need isiklikud müüdid ja stsenaariumid, mille alusel hakkame tegutsema ja mõtlema ohuolukorras, väga sarnased. Ja seda sõltumata rahvusest, keelest või poliitilisest maailmavaatest.

Ma ei kavatse siin üldistusi teha. Kasvõi seepärast, et ajakirjaniku suhtlusring ei peegelda kindlasti statistiliselt keskmist läbilõiget ühiskonnast. Mulle tundub siiski, et kui me rohkem vaataks oma ühistele juurtele, oma lastetuppa, kus õhus on «Naksitrallide» metsa ja mere lõhn ning mille aknast kajab Kunksmoori kõrguste hüüd; ja vähem pandaks tähele seda, mida räägib meile erinevustest järjekordne päevakajaline arvamus­uuring (või pigem lihtsalt vaataks seda uuringut kui alust asjalikuks diskussiooniks, mis aitab paremini lahendada teatud praktilisi probleeme), siis oleks Eesti ühiskonna turvatunne praeguses ebastabiilses maailmas palju tugevam.