Tarvo Vaasa: uus proviisorite koda jääb kitsaks

Tarvo Vaasa Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Äsja loodud Eesti Proviisorite Koda keskendub liiga kitsalt apteegis töötavatele liikmetele ning jätab välja arvestatava hulga teistes ametites olevaid ametikaaslasi, kirjutab proviisor Tarvo Vaasa, endine Tamro Eesti OÜ tegevjuht Postimehe arvamusportaalis.

13. septembril 2014 toimus Tartus uue farmaatsiavaldkonna kodanikeühenduse Eesti Proviisorite Koja asutamiskongress. Uut organisatsiooni on välja reklaamitud kui tegevproviisorite õiguste ja huvide eest seisjat ning apteegisüsteemi muutmisel kaasarääkijat. Seda ei saa pahaks panna.

Minule kui samuti proviisoriharidusega inimesele, kes on pikalt töötanud mujal kui apteegis, tundub loodava organisatsiooni sihtgrupp ja teemadevalik aga veidi liiga kitsad. Tahame seda või mitte, aga kõik Eesti proviisorid ei ole seotud ainult apteekide või apteekides töötamisega.

Küllaltki arvestatav osa proviisoritest on ametis näiteks ravimite hulgimüüjate, ravimitootjate või ka erinevate haiglate juures, kus kõikjal samuti vajatakse proviisorite kompetentsi ja ravimitundmist. Olgem ausad, tänaseks on Eesti jõudnud oma arengus küllaltki kaugele tavapärasest, traditsioonilisest oskarlutsulikust apteegikorraldusest. Üksikapteekide roll ühiskonnas ei ole täna enam kaalukuselt võrreldav ravimite hulgimüüjate ja eriti ravimitootjate häälega, kellest mitmed kuuluvad maailma suurimate ettevõtete hulka. Kindlasti väärivad ka nende huvid arvestamist. Ilma ravimitootja ega hulgimüüjata polekski ju apteekril patsiendile üle leti midagi ulatada. Apteekrite eneste segatud pulbrid ja salvid moodustavad tänapäeval kaduvväikese osa kõigist ravimeist.

Mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi soovib keskenduda just apteegis tegevate proviisorite huvide ja õiguste eest võitlemisele. Kes aga seisab siis farmaatsiakogukonna ülejäänud liikmete – ravimite hulgimüüjate, ravimitootjate, haiglate ja muude asutuste juures tegutsevate proviisorite eest? Leian, et nendegi arvamust, tarkust ja elukogemust tasub ühiskonnaasjade korraldamisel kuulata, muuhulgas ka apteegikorralduse uute põhimõtete kujundamise kohta. Nii mõnedki proviisorid töötavad ju täna hulgimüüjate, tootjate jne juures juhtivatel kohtadel või on suisa omanikustaatuses – see tähendab oma ala täielikus tipus.

Minu arvates ei tohiks apteekril olla suuremat õigust kaasa rääkida ühiskonnaasjade korraldamisel, kui näiteks hulgimüüja või ravimitootja esindajaks oleval proviisoril. Oleme ju kõik üks suur pere, kes saanud hariduse Tartu Ülikoolis ja samade õppejõudude käe all. Ei maksa üksteist karta ega umbusaldada.

Farmaatsiaüldsuse eestkõneleja rolli saavad minu arvates kõige edukamalt võtta sellised ühendused, kes arvestavad apteekide hääle kõrval ka teiste huvigruppide – ravimitootjate, hulgimüüjate, apteegikettide ning isegi haiglate häält. Minu arvates oleks ühiskonna seisukohalt kaalukaim just nimelt terve farmaatsiakogukonna ühishääl. Erinevatel elualadel töötamine rikastab vaimselt ja annab lisakogemusi.

Mitmete kolleegide hinnangul kõlavad täna kõige laiemas registris need hääled juba ammu olemas olevas Eesti Farmaatsia Seltsis. Seal on esindatud nii apteekrite, ravimitootjate, hulgimüüjate kui ka raviasutuste huvid. See tähendab, et peaaegu kõigi farmaatsiaprofessiooniga seotud huvigruppide esindajad istuvad ühe laua taga, arutavad erinevaid probleeme ja ning saavad vastu võtta ühiseid seisukohti.

Üks aspekt veel räägib Eesti Farmaatsia Seltsi kasuks võrreldes valgelt lehelt alustamisega – seal on juba olemas pikaajalise juhtimiskogemusega ajutrust, kelle kompetentsi hülgamine näib meie väikese rahvaarvu juures raiskamisena. Häid inimesi on meil paratamatult vähe.

Elukogemus on õpetanud, et parimad otsused sünnivad laiapõhjalise, demokraatliku ja avatud arutelu käigus. See tähendab kõigi huvitatud osapoolte ärakuulamist ja kompromisside otsimist. Kiirustamise korral ei jää piisavalt aega inimeste ja organisatsioonide kaasamiseks, info kogumiseks, vahetamiseks, aruteludeks ning – mis kõige tähtsam – kogutud teabe sünteesimiseks, mis on kvaliteetse otsustamisprotsessi aluseks. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. Seetõttu olen aruka, tasakaaluka, laiapõhjalise ja kõiki huvisid kaasava asjaajamise kindel pooldaja.