Ajast, kui info kandis kohale postipoiss ja uudiseid loeti vaid ajalehest, on maailm palju muutunud. E-kirjadele marke ei kleebita ning internetis ei meeldi inimestele uudiste eest maksta. Hobusega postipoissi maanteedel enam ei näe.
Kaido Padar: postipoiss tahab ka leiba
24. september 2014, 14:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postiettevõtted on kogu maailmas raskete valikute ees. Nad peavad muutuma või hääbuvad. Meie oleme valinud muutuste tee. Oleme kasvanud rahvuslikust postiettevõttest rahvusvaheliseks infologistika ettevõtteks – seda muutust tähistab ka meie uus rahvusvaheline nimi Omniva. Ilmselt seisavad ka ajalehed samalaadsete valikute ees. Senine ärimudel enam hästi ei tööta, ajalehetiraažid langevad ning ka reklaam kolib trükimeediast üha rohkem teistesse kanalitesse. Sellest hoolimata soovivad väljaanded omanikele kasumit teenida. Mille arvelt kasum tulla saab?
Meie seisukoht on selge: see kasum ei saa tulla kõigi maksumaksjate ega ka meie kirjakandjate niigi kõhna leivakoti arvelt. Universaalse postiteenuse osutamine tõi Eesti Postile mullu 2,6 miljonit eurot kahjumit, mis tuli katta teiste tegevuste varal. Tulu toovad meile rahvusvahelised logistika- ja infologistikalahendused, näiteks pakiautomaadid ja e-teenused. Perioodika kojukanne ei kuulu Eesti Posti tulusate tegevuste nimistusse.
Oleme tänavu pidanud läbirääkimisi perioodika kandeteenuse hindade üle. Kuigi Eesti Post on mitme väljaandega mõistvas ja konstruktiivses õhkkonnas hinnatõusu läbi arutanud, jätkuvad need Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) tegevdirektori Mart Raudsaare eestvõttel nüüd hoopis ajalehtede veergudel. Selge on, et hinnatõusust pääsu pole. Tuleval aastal seisab ees kirjakandjate ja esmatasandi postitöötajate kauaoodatud palgatõus. Vähetähtis pole ka asjaolu, et väljaanded tasuvad meile laialikantud ajalehtede ja ajakirjade eest tükihinda. Tiraažid aga langevad ning seega väheneb ka tasutav üldsumma. Meie oma püsikulusid lõputult vähendada ei saa – üle-eestilise teenuse tagamiseks peame hoidma käigus suurt postiasutuste ja postitöötajate võrku.
Eesti Post on teadliku ja vastustundliku partnerina tulnud hinnas väljaannetele nii palju vastu kui võimalik. Me saame aru, et hinnatõus hammustab eriti valusalt just väiksemaid kohalikke ajalehti. Me ei soovi, et väljaanded, mis laupäeviti ei ilmu, peaksid kinni maksma laupäevaste ajalehtede kandekulud. Väiksematele kohalikele lehtedele vastutulekut Trooja hobuseks nimetada tundub suure tiraažiga Postimehe veergudel kummaline ja isegi solvav. Kui otsida sobivat võrdlust vanakreeka mütoloogiast, siis on postitöötaja igapäevane raske füüsiline töö meie kliimat arvestades võrreldav Augeiase tallide puhastamisega. Müüdis tegi seda kangelane Herakles, meil aga kirjakandja Hendrik. Laupäeviti meil kirjade ja postisaadetiste laialivedu ei toimu, Hendrik läheb tööle üksnes ajalehtede pärast.
Perioodika kojukanne ei saa ka uute hindadega olema meie jaoks kasumlik, kuid seadus keelab meil osutada teenust alla omahinna. Ajakirjandusõppejõuna teab Mart Raudsaar ilmselt suurepäraselt, et meediaväljaande tegelik edu või ebaedu ei sõltu kandehinnas komale järgnevatest numbritest, vaid sisu kvaliteedist ja vastavusest lugejate ootustele. Soovingi Eesti Posti poolt väljaannetele jõudu keskenduda kvaliteetse ajakirjanduse loomisele, sest mida paremini läheb ajalehtedel, seda paremini läheb kirjakandjatel.
Samal teemal: Mart Raudsaar «Omniva Trooja hobune», PM 23.09