Raul Ennus: Eestist võib kümne aastaga võrsuda kaks uut Skype’i – reaalne!

Raul Ennus Foto: Erakogu

Kui Skype’i loomine Eestis võis olla juhus, siis järgmised samasugused edulood pole seda enam mitte, kirjutab Arengufondi IKT valdkonnajuht Raul Ennus. Tema hinnangul on täiesti reaalne, et järgneva kümne aasta jooksul võrsub Eestist kaks uut Skype’i.

See pole mitte ainult kättesaamatu unistus, vaid Eesti selge võimalus. Seda aga tingimusel, et IKT (infokommunikatsioonitehnoloogia – toim) arengusse panustatakse senisest palju tõhusamalt ja läbimõeldumalt. Ja tähelepanu ei tule siin pöörata ainult IKT-firmade arendamisele, vaid oluliste arengute esilekutsumiseks on vaja muutusi väga erinevates valdkondades alates haridusest, lõpetades ettevõtete juhtide suhtumisega.

Eesti IKT-sektori võime luua lisandväärtust (väga lihtsustatult moodustavad lisandväärtuse ettevõtete kasum ja makstud palgad) on võrreldes meie teiste sektoritega küll suhteliselt hea – 36 000 eurot töötaja kohta. Pilt aga muutub kohe, kui võrdleme seda näitajat USA ja ELi sama keskmise näitajaga: USAs on see 152 000 ja ELis 78 000 eurot. Erinevus USA ja ELi vahel on ligi kahekordne ja seda põhjusel, et USAs on töötleva tööstuse osakaal IKT-sektoris kaks korda suurem kui ELis (vastavalt 18 ja 9 protsenti).

Väljavaade muutub aina nukramaks, kui analüüsida Eesti IKT-sektorit veel detailsemalt. Palju meil siis on neid ettevõtteid, kes toodavad umbes 2/3 ELi keskmisest lisandväärtusest? Vähemalt kolme töötajaga ettevõtetest on vaid seitse protsenti sellised, kus iga töötaja kohta tuleb aastas lisand­väärtust üle 50 000 euro. Kui meile tundub, et Eesti IKT-ettevõtetes tehakse juba praegu väga ägedaid asju, on paraku selle valdkonna valdavaks majandusmudeliks väheste tublide eranditega rahvusvahelises mastaabis suhteliselt odava teenuse pakkumine. Samas on IKT-sektor üks suure potentsiaaliga valdkondadest, mille edukas areng aitab muuhulgas vältida Eesti ääremaastumist. See aga on Eesti elanike arvu vähenemise ja ettevõtete praeguse vähese teadusarendusvõimekuse taustal endiselt aktuaalne.

Eesti võimalus IKT- (või isegi laiemalt võttes tehnoloogia-) sektori oluliseks kasvatamiseks ja suurema keskmise lisandväärtuse loomiseks on tootearenduse radikaalne edendamine ja toodete globaalne müük. Praegu takistab seda ühelt poolt tootearenduse suur kulukus ja kapitali vähene kättesaadavus, teiselt poolt ettevõtjate mentaliteet ning ehk ka vähene riskijulgus. Odava teenuse müüki alustada on lihtsam ja seotud suhteliselt väikese riskiga, globaalse tootearendusettevõtte loomine aga nõuab kapitali, oskusi ja ka rahvusvahelise võrgustiku olemasolu või lisainvesteeringuid selle väljaarendamiseks.

Mida saaksime teha, et meil sünniks uusi Skype’i-laadseid üleilmseid edulugusid? Alustame algusest, koolist. Ei piisa vaid sellest, kui õpetame lapsi varakult arvutimänge mängima või Facebookis pilte jagama. Ei piisa ka kontoritarkvara heast tundmisest ülikooli lõpetamisel. Vaja on senisest palju põhjalikumat IKT-õpet, millega tuleks alustada juba põhikoolis. Rakendus- ja kõrgkoolides peaks IKT õpetamine kuuluma vältimatult iga eriala juurde.

Ja ma ei pea siin silmas tavapärast ladusat arvutikasutusoskust, vaid arusaama nüüdisaegsete infosüsteemide ja -võrkude ning seadmete tööpõhimõtetest. Oluline on panna inimesed mõistma, et arvutiasjandus ei ole vaid kitsalt IT-spetsialistide rida, vaid IKT saab igas vallas ja igal alal aidata tööd efektiivsemalt teha ja uusi lahendusi luua. Tuleb parandada kõigi valdkondade inimeste teadmisi IKT rakendamise võimalustest, sest enamik uutest IKT-põhistest toodetest sünnib pigem  IKT ja mõne teise valdkonna sümbioosis, mitte IKT-sektori sees ja sektori enda tarbijate jaoks.

Teiseks peab riik seadma selge fookuse riiklike toetuste (nt tehnoloogiaarenduskeskused, klastrid, eksporditoetused) jagamises – eelistada ja arendada tuleb tehnoloogiapõhise tootearendusega tegelevaid ettevõtteid, idufirmasid ja projekte. Riik peab andma ettevõtjatele selge signaali: riiklikku tuge saab tootearendus.

Kolmandaks tuleb hakata intensiivsemalt välja õpetama tootejuhtimise ja -arenduse ning rahvusvahelise turunduse ja müügispetsialiste. Nii IKT-sektoris kui ka laiemalt on nendest inimestest Eestis väga suur puudus. Neid kompetentse tuleb hakata intensiivselt arendama ülikoolides ning kiirema majandusliku efekti saavutamiseks ettevõtlusinkubaatorites ja -kiirendites.

Selge on ka see, et muudatuste läbiviimiseks napib Eestis inimesi. Seega, neljandaks tuleb väga erinevates valdkondades soodustada välismaiste kogemustega ekspertide kaasamist. Riik saab näiteks veelgi lihtsustada välismaise eksperttööjõu kasutamise reegleid ja toetada EASi ning teiste struktuuride (nt ettevõtlusinkubaatorid) kaudu ettevõtetel ekspertide kaasamist tootearenduseks ja rahvusvahelise müügi- ning turundussüsteemide loomiseks.

Kui Eesti suudab läbi viia selge muudatuse eri valdkondade spetsialistide ja juhtide tehnoloogiateadlikkuse parandamises, suunata riiklikud tugimeetmed fookustatult suurema lisandväärtusega ettevõtluse tekkeks, teha muudatusi haridus- ja immigratsioonipoliitikas, on täiesti reaalne, et Eesti IKT-sektor möödub kümne aasta jooksul ELi tootlikkuse tasemest ning ühtlasi aitab see areng vältida ka Eesti ääremaastumist.