Juhtkiri: turvatunde küsimus

Foto: Urmas Nemvalts

Riigipiir vajab senisest enam tähelepanu ja raha

Kaitsepolitsei ametniku Eston Kohvri lugu tõstis Eestis avaliku tähelepanu alla küsimuse, kas (ida)piir ikka peab. Mõneti vastuoluliselt ei pruugi sündmus, mis kõigi märkide järgi oli Venemaa luure erioperatsioon, peegeldada seda, mida avalikkus seeläbi tunnetab. Ehk Kohvri juhtum ei paljastanud iseenesest piiri pidamatust, küll aga tõi see päevavalgele kitsaskohad: piir ning selle kaitsmine pole olnud aastaid piisavalt prioriteetne ning vajab senisest enam nii hoolt kui ka raha.

Eesti piiri võib piltlikult võrrelda vana viljapuuaiaga, mille saagikuse üle pole seni olnud põhjust nuriseda. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et puud on käest lastud – osa kahjuritest haigestunud, teisi ahistavad vesivõsud. On päris selge, et seesugune olukord pole kestlik ning edasine tegevusetus võib viia selleni, et ühel halval päeval puud enam ubinaid ei kanna. Ning siis ei piisa enam haiguste tõrjest ega lõikamisest. Siis on päriselt kuri karjas.

Eesti piir oli piisavalt usaldusväärne, et viia meid NATOsse, Euroopa Liitu ja Schengeni viisaruumi. Ning paberite järgi on see usaldusväärsus alles. Kuus aastat Eesti ELi esinduses migratsiooni- ja piirivalveküsimustega tegelenud Uku Särekanno väidab tänase Postimehe arvamusküljel Euroopa piirivalveameti statistikale ja Schengeni hindamiste raportitele toetudes lausa, et Eesti piirilõik on üks Euroopa turvalisimaid. Tõepoolest, 21. sajandil pole vaja ehitada piirile kivimüüri ega panna igale meetrile piirivalvurit – piiril toimuva kontrollimiseks ja rikkumiste tõhusaks avastamiseks on vaja mõtestatud tegevust ja kõrgtehnoloogiat.

Kuid samas ei eita ükski asjatundja, et piir vajab senisest suuremat hoolt, ning pugeda selle taha, et piirileping Venemaaga pole ikka veel jõustunud, on absurdne. Kui võsastumine, märgistuse ning töövahendite puudumine takistab reaalselt piirivalvurite igapäevast tööd ning ühe või teise lõigu riskianalüüsid on vananenud või pole olnud piisavad, siis on see vesi nende veskile, kes olukorda ära kasutada tahavad. Poliitikud on viimastel päevadel asunud vastastikku süüdistusi loopima, selmet ühiselt möönda, et raha piirile lihtsalt tuleb leida – see on iseenesestmõistetav, kui tahame end oma riigis turvaliselt tunda.

Piir mitte ainult ei pea pidama, vaid riigi kodanikel peab olema kindlusetunne, et piir peab. Võib igasuguse kahtluseta öelda, et sisejulgeoleku seisukohalt on see üks võtmetähtsusega nõudeid. Ning kui usk piiri pidamisse on mingil põhjusel kõikuma löönud, tuleb inimestele turvatunne tagasi anda – isegi juhul, kui suuremaks paanikaks põhjust pole. Aeg-ajalt oleks kasulik ka meelde tuletada, et veendumus meie riigipiiri kindluses pole mitte ainult Eesti, vaid kõigi Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi kodanike turvatunde küsimus.