Uku Särekanno.

FOTO: Erakogu

Eston Kohvri juhtumit tuleb vaadelda eraldiseisvana kogu piiriturvalisuse temaatikast. Tegemist oli FSB operatsiooniga, mis toimus piiril, ent mis ei anna alust hinnangute andmiseks Eesti piirivalve võimekusele, kirjutab piiri- ja migratsiooniekspert Uku Särekanno. 

Millist riski tähendab Eesti jaoks praegune kagupiir Venemaaga? Heidetakse ette, et kontrolljoon on võssa kasvanud, riisumata ning puudulikult tähistatud. Fakt on samas see, et tegemist on ühe Euroopa turvalisima piirilõiguga, kuhu eksitakse harva, ning kui see ka juhtub, siis suudetakse piiriületajad tabada ja välja saata. Markeeringust keerukam on küsimus, milliseks kujuneb lähiaastatel koostöö piirivalve küsimustes Venemaaga ning mida see võib rändevoogude seisukohalt tähendada meile.

Aiad ja seenelised

Viga on rääkida, et me ei saa oma piiri valvata piirilepinguta, et me ei tea, kust see joon jookseb. Teame küll, sest me valvame seda joont juba üle 20 aasta ja tabame edukalt ka need tegelased, kes on suutnud üle piiri lipsata. Kinnituseks võtke ette Euroopa Piirivalveameti (FRONTEXi) statistika, ­Schengeni hindamiste raportid või rääkige piirivalvurite endiga. Vastus on ühene, Eesti piirilõik on üks Euroopa turvalisimaid. Möödunud aastal pandi Schengeni välispiiridel toime kokku 107 365 ebaseaduslikku piiriületust, neist Eesti-Vene piiril 208 (piiriületusel tabati kokku 264 isikut).

Kõik piirilõigud on nii meil kui ka mujal Euroopas jaotatud riskiastmete alusel. Kõige punasemad alad on praegu Eestis kaetud moodsaimate valveseadmetega. Kas tuleks katta kogu piir sensorite, kaamerate ja muu tehnikaga? Ehitada välja üks massiivne aed nagu Arizona kõrbes? Kõik on valikute küsimus, ent mõistlik on neid valikuid teha lähtudes riskidest, eelarvest ning eesmärgist. Kui tegemist ei ole piirilõiguga, mida iga nädal üritaks ületada kümned inimesed, piisab ka sellest, et teatud intervalli tagant jalutab sealt läbi patrull ning lähedusse jäävad teesõlmed on varustatud tehniliste jälgimisseadmetega.

Meedias on eeskujuna mainitud Kreeka Evrose regiooni ehitatud tara, mis katab üksnes 10,5 kilomeetrit Kreeka-Türgi piirist. Too kaitserajatis on paigaldatud kõige kriitilisemasse piirilõiku, see maksis üle viie miljoni euro ning pandi püsti tingimustes, kus iga päev toimus tuhandeid ebaseaduslikke piiriületusi. Puudub praktiline vajadus rajada midagi sarnast Eesti kagupiirile, kui eesmärk ei ole just seeneliste ehmatamine.

Piirisihi puhtaks raiumine ja korrektne märgistus on igati vajalik, ent mõistkem, et inimkaubitsejaid ning illegaalseid immigrante traataed või hoiatussilt tagasi ei hoia. Märksa heidutavamalt mõjub neile teadmine, et Kagu-Eesti metsade kaudu on füüsiliselt raske Euroopasse liikuda, et väga suure tõenäosusega jäädakse juba esimesel suuremal teel kontrollile vahele, et Eestis pole neile sobivat kogukonda ning siinsed sotsiaaltoetused ei tee kedagi rõõmsaks.

Valdav osa illegaalseid immigrante, spioone ning kurjategijaid ei tule Euroopasse läbi Kagu-Eesti padrikuid meenutavate piirilõikude. Nad kasutavad märksa lihtsamaid ja nutikamaid meetodeid, hajudes tavakodanike sekka. Ühel FRONTEXi koolitusel märkis hispaanlasest piirivalvemajor, et erinevalt meediakuvandist pole enamik ebaseaduslikest immigrantidest Hispaaniasse tulnud paadiga Põhja-Aafrikast, vaid sisenenud seaduslikult, kas viisa või elamisloa alusel, jäädes üle lubatud aja. Samasugune on olukord ka mujal Euroopas. Arvestus illegaalsete riigis viibijate kohta on puudulik, ent erinevate hinnangute järgi on neid Euroopa Liidus kokku 2,2–4,8 miljonit. Enamik neist on n-ö üleajaviibijad, kes saabunud siia täiesti seaduslikult ega soovi hiljem koju naasta.

Piir peab, kui huvi on mõlemal

Kontroll Euroopa piiridel on praegu paremal tasemel kui kunagi varem. Euroopa riigid pole kunagi varem investeerinud nii palju piiriturvalisusse, siinsetel piiridel ei ole kunagi olnud sedavõrd head tehnikat ning sellistes mahtudes ühisoperatsioone. Mitmedki kriitikud süüdistavad Brüsselit, et keskendutaksegi üksnes piirivalvele ega pöörata tähelepanu migratsiooni lähtepõhjustele. Ehitatakse «kindlus-Euroopat», aga ei pakuta terviklikke lahendusi sisserändega seonduvatele probleemidele.

Tulemus on, et peamine väljakutse pole enam piiri valvamine, vaid see, et tabatud illegaali ei ole tihtipeale kusagile saata. Ei taha teda riik, kust ta pärit on, ei taha riik, kust ta on tulnud. Nii algab lõputu bürokraatlik peavalu. Mida teha, kui naaberriik laiutab käsi ja ütleb, et pole meie mure, meie ei tea, kes ta on? Mida teha, kui isik nõuab varjupaika? Jõuamegi tõdemuseni, et piiri pidamisel sõltub väga palju sellest, milline on kahe riigi koostöö.

Eesti-Vene piiril on koostöö seni toiminud, küll tagasilöökidega, ent siiski toiminud. Mis saab pärast 5. septembrit 2014, on märksa keerukam küsimus. Julgeolekupilt ning viimased sündmused ei anna alust eeldada, et koostöö operatiivtasandil jätkub nii nagu varem. See risk on märkimisväärselt kaalukam kui asjaolu, et meil on kagupiiril jäänud mõni metsasiht puhastamata või piiripost püstitamata. Rändevood on ajas muutuvad ning praegune rahulik olukord võib muutuda.

Mida järeldada?

Esiteks, tahame või mitte, Eston Kohvri juhtumit tuleb vaadelda eraldiseisvana kogu piiriturvalisuse temaatikast. Tegemist oli FSB operatsiooniga, mis toimus piiril, ent mis ei anna alust hinnangute andmiseks Eesti piirivalve võimekusele. Ei tasu siinkohal astuda reha peale, mida on Eesti-Vene piirile juba mõnda aega püütud sättida. Kõik meie partnerid on veendunud, et Eesti piir peab ka piirilepinguta. Piirilepingu puudumine pole meid takistanud ühinemast Euroopa Liidu ja Schengeniga ega takista meid ka teostamast järelevalvet välispiiril parimate Euroopa standardite kohaselt. Peame aga olema valmis selleks, et operatiivkoostöö Venemaaga ei pruugi jätkuda samal tasemel ning peame eraldama piiri- ja migratsioonikontrollile enam ressurssi.

Teiseks, Eesti piiri peab jätkuvalt valvama professionaalne piirivalve. Seda ei saa Schengeni reeglitest tulenevalt teha ei sõjavägi ega turvafirmad. Schengeni normide põhieesmärk on illegaalse migratsiooni ja piiriülese kuritegevuse ennetamine, mitte riigikaitse tagamine. Seega on oluline, et meie Eestis vaataks asjadele laiemalt ning otsiks võimalusi turvafirmade, sõjaväe ja vabatahtlike (sh Kaitseliidu) kaasamiseks kriisiolukordades. Koostöö ametiasutuste vahel peab olema läbi harjutatud nii massilise põgenikevoolu kui ka roheliste mehikeste stsenaariumi jaoks. Valitsuskabineti möödunud nädala otsused käsitlesid just riigikaitse aspekti piirivalve tugevdamisel – enam varustust ja paremad relvad.

Kolmandaks tuleb jätkuvalt panustada teiste Schengeni riikide abistamisse ning üleeuroopalistesse ühisoperatsioonidesse. Selleks et häda korral aidataks ka meid. See, et me vastutame nüüd ka Prantsusmaa, Saksamaa, Hollandi jt välispiiri eest, on eelis – see tähendab kõikide elulist huvi, et meil läheks hästi. Euroopa Liit on püüdnud viimase kümnendi jooksul ehitada turvavõrku, mis aitaks piirivalvega seonduvaid probleeme ennetada ja lahendada. Venemaaga on Euroopa Liidul sõlmitud tagasivõtuleping ning Eesti piiri ­Schengeni nõudmistega kooskõlla viimiseks on kulutatud vanas rahas peaaegu miljard krooni välisraha. Meie piirivalvurite kasutuses on hea tehnika, parimad riskianalüüsid, üleeuroopalised andmebaasid ning satelliidipilt. Kriisiolukordades on võimalik kaasata FRONTEXi kiirreageerimisüksused, teiste liikmesriikide tehnika ning varjupaigataotluste menetlejad.

Neljandaks, Euroopa tasandil tuleb töötada selle nimel, et niigi mitmekesine turvavõrk saaks täiendust. Sarnaselt ameeriklastega tuleks kasutusele võtta üleeuroopaline sisenemis- ja väljumisregister ning asuda töötlema reisijate broneeringuinfot. Need kaks meedet aitavad politseinikel, piirivalvuritel ning tolliametnikel efektiivsemalt tabada piiril kurjategijaid ja muid ebasoovitavaid isikuid. Eesti on riigisisese arvepidamise välja arendanud juba kümmekond aastat tagasi, ent keskse ülevaate tekitamine Euroopas on veninud. Ka broneeringuinfo töötlemisega on Eesti ühes mitmete teiste liikmesriikidega sunnitud liikuma edasi ennaktempos. Möödunud aastal eraldas Euroopa Komisjon meile vastavateks arendusteks 4,9 miljonit eurot, riigipiiri seaduse muudatused on riigikogule esitatud ning loodetavasti saab süsteem käivituda juba 2016. aastal.

Viiendaks, tuleb edasi töötada piirijoone ajutise markeerimisega. Võsa maha võtta ning vajadusel üle vaadata ka senised riskihinnangud piirilõikudele, et panna sellest tulenevalt üles täiendavaid valveseadmeid. 93 protsendi ulatuses peaks piirijoon Venemaaga jääma paika ka piirilepingu jõustumise järel, mistõttu ei ole tegemist mahavisatud investeeringuga, varem või hiljem tuleks meil see siht nii ehk naa sisse ajada.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Uku Särekanno töötas aastatel 2007–2013 atašeena migratsiooni- ja piirivalveküsimustes Eesti alalises esinduses Euroopa Liidu juures.