Eesti kodanikud ja riik koostöös suudavad
Juhtkiri: aidakem ometi!
23. september 2014, 15:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kõndida Eestis läbi kaubamaja, järgneb üks ahvatlev lõhn teisele. Meeleliste naudingute küllus on siinsamas vaatamata sellele, kes sa luhvtitad oma tengelpunga või ei täi parasjagu üldse mitte midagi osta.
Me ei ole nii vaesed, et ei saaks aidata neid, kes on hädas siinsamas meie kõrval. Kindlasti on meil rahva ja riigina võimalus aidata ka neid, kes on tõeliselt hädas seepärast, et Kremli KGB-mehed on otsustanud külvata segadust, hävingut ja surma Ida-Ukrainas.
Me teame tänu tublidele rahvusringhäälingu ajakirjanikele, et Ukrainas on hädas otseselt Eestiga seotud inimesi («Aktuaalne kaamera» 21.09). Nende aitamiseks on vaja Eesti kodanikuühiskonna ja riigi koostööd. Vähemalt ühel konkreetsel juhul pole perekonnal piisavalt raha, et osta pileteid Eestisse sõiduks. On selge, et Eesti riik ei peagi osutama rahalist abi võõrriigi kodanikule – vaevalt et tahaksime millegi sellise üldkehtivaks normiks muutmist. Samas saaks Eesti inimesed, meie ettevõtted ja igaüks oma südametunnistuse järgi annetada, et mõnikümmend aastat tagasi Ida-Ukrainasse kolinud Liisa saaks osta oma perele sõidupiletid Eestisse ja taotleda abi ning varjupaika oma sünnimaalt Eestist.
Paljud inimesed Eestis on juba algatanud Ukraina abistamise, panustades sellesse isiklikke vahendeid ning kaasates teisi. Eesti riik on olnud samuti väärikas, pakkudes ja reaalselt osutades abi Ukrainale, Ukraina inimestele. Tahe on meil selgelt olemas. Puudus on üldvaatest, koordineerimisest. Eesti välisministeerium võiks hakata ja tõenäoliselt peaks hakkama üldiseks abi koordineerijaks, määrates selleks konkreetse(d) isiku(d). Vähemalt ses osas, mis puudutab humanitaarabi ja rahalist abi ühel või teisel viisil Eestiga seotud isikutele. Välisminister saaks olla patrooniks organisatsioonidele ning sel viisil kiirendada raha kogumist Ukraina hädalistele. Põhimõtteliselt niisugust kodanikuühiskonna ja poliitilise eliidi koostööd vajame praegu, et ületada bürokraatlikud takistused, mis on vast põhjendatud tavaoludes, ent mitte praeguses kriisis ja üksikjuhtumite puhul.
Tore oleks näha lisaks teistele tublidele eestimaalastele me lõhnavaid kaubamajasid annetajate hulgas ja vahva oleks kasvõi aastakümneid hiljem lugeda sest nimekirjast nende suurärimeeste nimesid, kes on head raha teeninud, ajades äri KGB-Venemaaga. Äri ei ole patt, aga inimlikkus ja kaastunne peab käima sellest eespool.
Niisiis, president saab välja valida abiorganisatsioonid, kes tema parema äratundmise järgi teevad õiget asja Ukraina ja sealsete meie inimeste abistamiseks, ning hakata avalikult nende patrooniks. Välisminister saab teha sama, aga anda ka kohe konkreetseid administratiivseid korraldusi ning viia tema võimupiire ületavad küsimused valitsuse ette.
Nüüd on võimalus reaalselt näidata, mida riigi ja kodanikuühiskonna koostöö õigupoolest tähendab ning mida Eesti suudab, kui me riik oma inimestega seljad kokku paneb.