Andres Kraas: kontrollimatu kontrolljoon

Andres Kraas Foto: Erakogu

Idapiiril, eriti selle kirdeosas, valitseb korralagedus ning enese­õigustuse asemel peaks mõni poliitik tehtud prohmakate eest vastutuse võtma, kirjutab publitsist Andres Kraas (IRL).

Pärast Eston Kohvri juhtumit väitsid nii peaminister, siseminister kui ka politsei- ja piirivalveameti peadirektor, et Eesti idapiir peab kindlalt ning muretsemiseks pole vähimatki põhjust. Mulle meenutas selline avaldus mõneti Brežnevi-aegset TASSi teadaannet selle kohta, kuidas Nõukogude Liit on ainus, kes tagab kõigi rahvaste vabaduse ja võrdsuse ning rahu kogu maailmas.

Paraku tundusid sellised väited lapsikud ja avalikkusele puru silma ajamisena ning otsustasin minna olukorraga kohapeale tutvuma. 10. septembri hommikul sõitsime koos sõbraga Tallinnast Vasknarva külla, kust Narva jõgi Peipsi järvest oma alguse saab. Edasi liikusime mööda jõekallast Jaama külla ning sealt Permiskülla ja Kuningakülla. Seal lõppes inimasustus, edasi teed enam ei läinud ja algas Puhatu soostik. Metsateid pidi pöördusime tagasi Vasknarva-Illuka maanteele ning jätkasime liikumist Jõhvi-Narva suunas. Mida me siis oma matkal nägime? Pilt oli rabav igas mõttes. Kõigepealt hingematvalt kaunis loodus, mis pärines otsekui vene kunstniku Ivan Šiškini maalidelt. Puudu olid ainult kolm karu, kuid needki võisid metsast iga hetk välja astuda. Aeg oli otsekui seisma jäänud – kogu idüll, koos metsiku looduse ja uniste vene küladega Eesti-poolsel kaldal, meenutas täiega 19. sajandi Venemaad. Kõigis neljas külas rippusid bussipeatustes venekeelsed reklaamid, milles pakuti elanikele satelliittelevisiooni paketti, mis koosnes ainult Venemaa telekanalitest.

Eesti piirivalvekordonis oli haudvaikus, kui remondimeeste kopsimine välja arvata. Eesti riigi kohalolekust ei andnud tunnistust mitte miski. Veetsime piiritsoonis pea terve päeva, kuid ei kohanud selle aja jooksul mitte ühtegi Eesti piirivalvurit! Venemaast kiviviske kaugusel.

Üle jõe paistsid sarnased vene külad koos oma elanike, pudulojuste ning Vene impeeriumi tähistavate piiritulpade ja vahitornidega. Selgesti oli kuulda inimeste jutt ja koerte haukumine. Kui muidu tundus, et seal kandis elavad ainult vanakesed, siis jõe keskel, Venemaa poolel, nägime noori turskeid mehi oma paatidega piiripoide vahetus läheduses millegagi askeldamas.  

Külade vahel valitses tihnik, millest paistsid välja mõned liikumist keelavad sildid ja üksikud kaamerad. Need, juhul kui nad pole välja lülitatud, võivad küll piiririkkumist jäädvustada, kuid ei suuda seda ära hoida. Tegelikkuses tähendab see, et kogu Narva jõe äärne kontrolljoon Peipsi järvest kuni Narvani on praktiliselt mehitamata, korralikult märgistamata ja võssa kasvanud. See, mis toimub Kuningaküla ja Narva vahelisel asustamata soisel piirilõigul, pole aga üldse kellelegi hoomatav. Ometi toimusid just seal kandis, Krivasool, nii Vabadussõjas, 1919 kui ka Teise maailmasõja ajal, 1944, Eesti idapiiri ühed kõige ägedamad kaitselahingud. Mõlemal korral oli ründajaks Venemaa. Esimesel korral paisati enamlased piiri taha tagasi, teisel korral läks halvemini ja punavägi jäi Eestisse ligi viiekümneks aastaks.

Käisin samas kohas ka mõned aastad tagasi, kui piirivalve oli veel kaitsejõudude alluvuses, siis oli pilt palju parem. Nägin piirivalvureid liikumas ja tundsin, et viibin kahe jalaga Eesti Vabariigi territooriumil. Nüüd sellist tunnet ei tekkinud.

Mulle jääb arusaamatuks, et olukorras, kus Eesti riigi kohalolek idapiiril on niigi praktiliselt olematu, võideldakse haldusreformi vastu, vähendatakse politsei- ja piirivalveameti isikkoosseisu, pannakse veto Sisekaitseakadeemia kolimisele Ida-Virumaale ning hautakse plaane, kuidas lühendada sõjaväeteenistust ja müüa piiriäärsed maad välismaalastele maha. Kui õhukeseks peab seda riiki siis veel lihvima, et see lõpuks ometi olemast lakkaks? Tule taevas appi!

See, mis juhtus paar nädalat tagasi Luhamaa piiripunktis, ainult kinnitab eespool toodud fakte. Kui ikka võõrriigi eriteenistustel õnnestub päise päeva ajal Eesti territooriumile tungida, siin inimrööv korraldada ja siis oma saagiga segamatult Venemaale tagasi pöörduda – ega see piir siis ikka pea küll! Kuni viimase ajani väitis valitsus vastupidist. Alles paari päeva eest hakati avalikkuse survel rääkima vajadusest kontrolljoon võsast puhtaks raiuda, ja sedagi ainult piiri kagupoolses osas.

Kirdepiiri kordategemisest ei räägi keegi siiani midagi, sest see jääb avalikkuse huviorbiidist kõrvale. Tegelikult on just kontrolljoone kirdeosa kõige kontrollimatum. Kogu piirkond on peaaegu täielikult asustatud venelastega, kellest enamik on kas Vene riigi kodanikud või halli passi omanikud, kes elavad ainult Venemaa inforuumis.

Vaatamata sellele, et tegemist pole mitte ainult Eesti ja Venemaa vahelise kontrolljoonega, vaid ka ELi, Schengeni viisaruumi ja NATO idapiiriga, pole siiani keegi piiri pidamatuse eest vastutust võtnud. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas astuvad poliitikud selliste prohmakate tõttu ametist tagasi, nii näeb ette hea poliitiline tava. Kui tahame ka selliste riikide hulka kuuluda, siis oleks aeg võtta vastutus korralageduste eest Eesti-Vene piiril nii siseministril, politsei- ja piirivalveameti peadirektoril kui võib-olla ka peaministril ja astuda tagasi.