Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits

Pole vist rahvast, kes oma riigi sümboleid kauniks ei peaks. Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et euro võtab meie tundemaailmast midagi ära, aga annab ka asemele – euro unifitseerib meid imagoloogiliselt.
 

Euro tulekuga kaasneb eestlase jaoks veel üks muutus. See puudutab meie kuvandit laias ilmas. «Eesti» ja «eestlane» täpsustuvad geograafilises mõttes, lokaliseeruvad populaarse teadvuse jaoks. Eurot kasutavad ainult Euroopa maad ning rahaühik seostub sellega juba oma sõnatüve tõttu tihedamalt kui näiteks dollar Ameerika Ühendriikidega. Dollareid on mitmesuguseid ja USD on pool­ametliku kõva valuutana käibel ju väga mitmesugustes maades.

Meid pannakse seega edaspidi kergemini paika. Tõsi, korra on midagi sellist juba juhtunud. Kõik me mäletame, kuidas 1970ndatel ja 80ndatel, kui eestlased rohkem välismaal käima hakkasid, peeti meid sageli venelasteks. Venemaa ja Nõukogude Liit olid tavateadvuse jaoks sageli üks ja seesama.

Meie muidugi protesteerisime solvunult. Me ei tahtnud olla Russians. Meie protesti innukus pani kaasvestlejad algul isegi üllatuma. Nad ei saanud aru, miks me olime selle peale nõnda vihased. Miks me ei tahtnud olla «suure ja võimsa» rahva esindaja, selmet tundsime uhkust, olles mingi tundmatu rahvakese liige?

Jah, Vene ajal oli ikka raske reisida, alailma tuli midagi tõestada. Vahel pidi koguni paluma tuua kelneril maakaart või gloobus, et Eesti asukohta näidata.

Saabus aeg, mil eestlane olla oli uhke ja hää. Ka mina olen esimeste otselendude eufoorias öelnud mitmes lennujaamas check-in’i töötajatele, et Tallinn tuleb kirjutada kahe n-ga.

Ent maailmas juhtus juba uusi asju. Eesti oli riik, millega ei kaasnenud enam olulisi probleeme, ja jumal tänatud. Meie enda probleem oli ikka väiksus ja tundmatus. Aga see on meie mure ja sellega tuleb õppida elama nagu mis tahes väikese asjaga. Tundub, et kui eestlane praegu kusagil väga innukalt kaarti või gloobust nõudma hakkab, siis vaadatakse teda kui imelikku. See, mis vabadusvõitluse ajal äratas poolehoidu ja imetlust, mõjub nüüd natuke popslikult.

Kuigi Eesti kroon peaks vähemalt Euroopas olema vabalt konverteeritav, sai seda vahetada ikkagi üksnes suuremate linnade suuremates pankades. Mujal oli tarvis seletada ja selgitada, et ka meie oleme Euroopas ja koguni Euroopa Liidus. Meie rahatähti uuriti ja meile heideti kahtlustavaid pilke. Jube on juures seista, kui mingid jobud vaidlevad, kas sinu riiki ja sinu rahvast ülepea olemas on ja ega sa pole valerahategija.

See peaks nüüd minevikuks muutuma. Võib arvata, et euro vajutab meile üldistava märgi, unifitseerib meid imagoloogiliselt. Kui me kusagil euro välja käime, siis on kõikidele selge: ah, eurooplased!

Me oleme ühe välise tunnuse järgi suurema seltskonna liige, kuna meil on üks raha. Ja see raha ei ole mingi rubla, vaid ikkagi pärisraha, praegu tähtsuselt teine maailmas. Me oleme sellega osaduses ja sellel on kahtlemata meie enesekindlusele tulevikus mõju, mida me praegu võib-olla ei aima. Ütlen ausalt, et kui keegi peab mind kusagil edaspidi lihtsalt eurooplaseks, siis ma ei hakka vihaselt protesteerima ega nõua kaarti või gloobust.

Siin-seal kuuleb ikka, et kroonist on kahju loobuda, kuna meie rahatähed on nii ilusad. (Neid on välimuselt eurodeks etemaks pidanud isegi peaminister Ansip Brüsseli pressikonverentsil.) See on muidugi väga inimlik argument. Pole vist rahvast, kes ei peaks oma lippu, hümni ja riigi teisi sümboleid ilusaks, raha kaasa arvatud.

Ja kui näiteks lipu puhul saab vähemasti mõnd formaalset  tunnust esile tuua (näiteks Eesti lipp on üks väheseid maailmas, millel puudub punane värv, kuigi, jah – mis peaks sel iluga pistmist olema?), siis raha puhul on asi teisetasandiline. Raha on hallidest aegadest saadik olnud iseseisvuse ja sõltumatuse sümbol ning õigust oma raha müntida on seetõttu alati tähtsaks eesõiguseks peetud.

Noorele riigile on oma raha kallis. Seetõttu on hea, et euro meile varem «ei tulnud». Siis oleks justkui üks loomulik vanuseaste vahele jäänud. Tosina aasta eest oleks kroonist loobumine märksa valusam olnud. Nüüd aga oleme saanud rahuldada ka oma vajadust rahvusliku valuuta järele.

Minevikku ei tohi unustada, ka seda mitte, et Eesti iseseisvus pole seaduspära, vaid on õnn ja ime. Aga pidevalt ei saa sellele mõelda, ka imega tuleb harjuda, muidu ei saa elada. Umbes paarkümmend aastat on selleks paras aeg. Nooremad võtavadki iseseisvust endastmõistetavana ning sellepärast ei ole neil ilmselt ka niisugust emotsionaalset sidet krooniga nagu nende isadel-emadel.

Kroonidel on kujutatud tähtsaid tegelasi meie minevikust. Samas ma ei usu, et väga palju inimesi oleks saanud rahatähtedest innustust, et Tammsaaret lugeda või Tobiast kuulata. Ja malemäng on Eestis iseseisvuse ajal hakanud alla käima «keresele» vaatamata.

Üldse – miks peab raha ilus olema? Ilu jaoks on loodus, kunstid ja kaasinimese hing. Raha ei pea olema ilus, vaid seda peab olema palju resp sel peab olema ostujõudu. Kas kerjused peavad oma raha ilusaks? Küsige neilt. Aga arvan, et nad ei mõtle sellele.

Niisamuti miljardärid. Krooni peab tõega ilusaks ikkagi vanamoodsa hingeeluga endine ERSP või Isamaaliidu valija. Tegelikult oleks eestlane (nagu kõik inimesed) valmis kasutama käibiva rahana kas või praepanni all seisnud vanu Pravda tükke, kui nende kurss dollari suhtes oleks kroonist kõrgem.