Bronek Alpius.

FOTO: Erakogu

Bronek Alpius kirjutab Postimehe arvamusportaalis oma humoorikatest tähelepanekutest vanainimeste käitumisest kauplustes ja ühistranspordis.

Kasutan tihti liikumiseks ühistransporti. Neelan alla minusse paljude poolt sisendatud häbitunde, et ühistransporti kasutavad ainult vaesed ja nö teine Eesti,  mis minu meelest on eksiarvamus. See  on suurepärane võimalus tunda ennast ühiskonna liikmena, mitte elada nina püsti kapseldunult oma turvalises kuldvillade ja kuldlimusiinide maailmas, teadmata mis keerulised eksisteerimisvormid meid ümbritsevad. Paljusid muidugi see üldse ei huvita ja nähakse kõiki ja kõike sipelgapesas elavate sipelgatena, kes vahest meie riietele või toidu peale ronivad. Kapslisse sissetungija litsume tavaliselt näpuvajutusega katki ja probleem ongi lahendatud. Õnneks kehtivad meil Eestis veel sellised seadused, mis ei luba inimesega sellisel viisil käituda. Elu meie ümber on ju nii huvitav ja avades silmad näeme, kui huvitav ja nüansirikas see on. Näiteks meid tänasesse ellu juhtinud vanemad inimesed, meie esivanemad. Neid nähakse tulutute ühiskonnaliikmetena, kes ainult pensioniraha nõuavad, andmata midagi riigile vastu. Ahjaa, valimistel on nad poliitikutele ahvatlevad numbrid häältesaagis ja see neid veel elus hoiabki. Kipume unustama nende panust meie olemasolusse. Selline mahakantud eseme tunne on paljusid vanemaid inimesi pannud käituma selliselt, nagu nad oleksid  enda elu eest võitlevad gladiaatorid võitlusareenil (võitlusareeniks on siinkohal avalik ruum).

Ühistranspordis näen enda ümber väga palju pensioniealisi inimesi. Eriti palju on neid hommikuti, kui tööle või koju liigun. Kiirustatakse turule või toidupoodidesse allahinnatud tooteid ostma. Pensioniealised on kõige paremini kursis kaupluste sooduskampaaniate ja odavmüükidega. Leti äärde jõudes tabab neid «digimuutumine» (multikast Digimonid kohatud nähtus, kus mänguloomad muutuvad kangelaslikeks olenditeks). Kui on vaja endale järjekorras koht kätte võidelda, siis näeme, kuidas põduratest vanainimestest saavad halastamatud puurivõitlejad ja sprinterid. Unustatakse väärikus ja ühiskonnas kehtivad viisakusreeglid. Relvadeks küünarnukid, kõva hääl, kehamass ja tappev kullipilk. Võitlejainstinkti ilmingud jätkuvad ühistranspordis. Kui buss või troll peatusesse jõuab, tunned ennast hetkega justkui saiapalukese poole sööstvas tuviparves, kus viisakusreeglid unustatakse ja käib verine olelusvõitlus istekoha pärast. Säilitan endas eneseväärikuse ja järgin viisakusreegleid,  lasen vanemad inimesed alati enne ühistransporti siseneda. Mina olen noor ja tugev, kes ei väsi kunagi! Vastupidiselt pensionärile, ei ole minu kinnisideeks istekoht, vaid kojujõudmine. Kui olengi vahest võtnud endale õiguse kasutada ühissõidukis igaühe istumisõigust, siis valin selleks võimalikult nurgapoolse ja varjatud koha, kus pensionäri kullipilk mind saagina ei tuvasta.

Istumisega kaasneb ka risk istutada oma tagumik eelnevalt mõne asotsiaalse kodaniku poolt porolooni peidetud kuseloiku, või riivata oma riidega mõnda väljaheite kübekest, et riie saaks igaveseks rikutud. Lisaks võib teid peremeesorganismina välja valida mõni armas väike kirbupoiss, kuid «hirm on see mis mehe araks teeb». Kui minu kirjeldus liialdusena tundub, siis soovitan võtta ette seiklusretk Kopli trolliga nr. 9, kindel valik on Kopli-Männiku buss nr. 33 õhtusel ajal, see toob kaasa erilise elamuse. Seal viibides tekib selline tunne, nagu oleks tehtud liin vabakäiguvangidele tsivilisatsiooni ja vangla vahel sõitmiseks. Endaga kaasas olev kraam tuleb enne bussi sisenemist keha külge teipida, muidu võib sellest saada kellelegi päevateenistus. Kui kasutate oma katse tegemiseks näiteks Viimsi bussi, siis peate pettuma, see on puhtam kui nunna voodi.

Tibid on hõivanud endale koha bussijuhi seljataga esimeses istmereas, näoga vastu trahvisummat reklaamivat hoiatussilti, jättes seina ja nina vahele hingamiseks vajaliku õhuvahe. Ühissõiduki järsul pidurdamisel oleks tulemuseks uus koeratõug – mopstibi. Seal ei pääse pervode ja saamata mehepoegade pilgud tibi nägemisulatusega ristuma. Ja ei olegi mõtet, sest ühistranspordis ju sõidavad vaesed mehed, kellega nagunii on kasutu tutvuda.

Kui vanur siseneb trolli esimesest uksest, siis on ta mu sekundiga tuvastanud teises trolli otsas, nähes läbi kümnete seisvate inimeste.  Mul ei ole sellest midagi, et mul on selja taga 12-tunnine öövahetus ja mul on tunne, et jalad ei ole enam minu omad ja pea tahab väsimusest plahvatada. Välgukiirusel teisest trolli otsast minu ette seisma tulnud vanainimene on leidnud järjekordse ohvri. Tajun enda kõrval seisvat vanurit. Tunnen, kuidas järjest tugevnev soe hingeõhk vastu mu põsesarnu paiskub, nagu matadooril, kes härjavõitluse ajal härjaga tõtt vahib. Minu kivikujustumine toob kaasa kõhumüksu vastu minu õlga. Hinges hakkab võimust võtma adrenaliin ja seejärel süütunne. Justkui õpilasel, kes on õpetajale spikerdamisega vahele jäänud. Mind on ju kasvatatud teadmisega, et vanematele inimestele tuleb istet pakkuda. Vaatan veel õlekõrrena aknast kaugusesse, tehes nägu, et ma ei näe teda, kuid sellest ei ole kasu. Ikka seisab, tuues kuuldavale tähelepanu nuruvaid rõhatsusi või kerget üminat. Teiste reisijate poolt on tunda hukkamõistu minu suhtumisse ja kavatsustesse. Minut tundub terve igavik, tunnen, kuidas keha muutub higiseks ja süda peksab. Häbi on natuke, et ma kohe istekohta ei vabastanud, vaid julgesin seda ihaldada. Võiksin ju veel teeselda magavat simulanti või narkouimas süstlaorja, kuid lavakas on läbimata kahjuks. Minu näitlejaproov oleks läbikukkumisele määratud. Enne otsustavat hetke, kui ma eelnevalt enda poolt jõhkra omavoli tõttu hõivatud istekoha vabastan, on memmele tulnud meelde kõik hädad, mida oma kehakeelega mulle edasi anda üritab (parkinsonivärinad, liigesehädad, silmakae, nohu, köha, minestamist ennustav valge jume näol). Peale minupoolset istekoha loovutamist, on haigused nagu luuaga pühitud, nägu naerul, põsed roosad, silm särab. Ma vist peaksin ravitsejaks hakkama, kuna olen endas avastanud tervendava jõu.

Sellist käitumist peaksime võtma huumoriga. Vanusest tingitud puudujäägid tulebki kompenseerida lülitades käigukastis sisse teise käigu. Sedasi käitudes üritatakse näidata oma olemasolu. Pakume ikka vanurile istet enne, kui näitemäng pihta hakkab. Austame neid lugupidamisega, kuna vanemate inimeste käigukastid on tihtilugu kulunud ja ilma tagurpidikäiguta. Suure õnne korral oleme aastate pärast samasugused.

Lugupidavalt ja eeskujulikult viisakas olev

Bronek Alpius