Sirle Rosenfeldt.

FOTO: Erakogu

Sirle Rosenfeldt (IRL) kirjutab Postimehe arvamusportaalis septembri alguses noorteseire aastakonverentsil «Noor täna ja aastal 2030» kõrvu kumama jäänud olulistest küsimustest.

Aastakonverentsi eesmärgiks oli arutleda viimase kümnendi valdkondlike trendide üle ning liikuda olevikust tulevikku nagu ka pealkiri juba ette ütleb. Konverents jättis minu kõrvu kumama mõned olulised küsimused.

Eelkõige jäi kriipima küsimus, miks pole ikka veel uuritud meie noorte hoiakuid ja väärtusi? Sedasama kurba fakti tõdes ka Katrin Pihori, kes andis ülevaate noortevaldkonna trendidest. See on puudujääk, mis tuleks likvideerida. Veelgi enam hämmastab mind asjaolu, et näiteks noorte tööpuuduse vähendamiseks uusi meetmeid luues, kompame me ju tegelikult pimeduses. Kellele ja mille alusel me miskit uut loome ja pakume, kui me ei tea, mis paneks noori rohkem huvi tundma või kaasa mõtlema.

Peale sunnitud olukorrad ei vii meid lahendustele lähemale. Selle asemel, et noorte madalat valimisaktiivsust pidevalt tõdeda, võiksime me uurida, miks see nii on ning püüda siis vastavalt tulemustele seda olukorda läbi huvi pakkuvate võimaluste ja lahenduste lahendada. Mul on hea meel, et Eesti Noorteühenduste Liit on selle teemaga aktiivselt tegelemas kuid leian ka, et kogu nende tegevus oleks tulemuslikum kui me teaksime täpsemalt, mis paneks noored rohkem huvi tundma, kui meil oleks arusaam kuidas selle teemaga läheneda tuleks.

Teiseks, ja mitte vähem tähtsana, jäi kõlama noorte vastutus- ja kohusetundlikkuse aspekt. Puutun ka ise pidevalt kokku noortega ja just sellega, et paljud ei näe endal vastutust oma tegude ega ka kohusetunnet lubaduste ees. Kas asi on koduses kasvatuses või oleme me ühiskonnana olnud liialt kaitsvad ning jätnud oma võsukestele mulje, et ükski nende tegu ega otsus ei oma tagajärgi? Praegust olukorda arvestades tekib tuleviku osas kõhe tunne. Iga ühiskonna liige peab tajuma, et ta vastutab oma tegude eest ning igal teol/otsusel on tagajärjed, mis mõjutavad kellegi tulevikku.

Viimaseks pean oluliseks vabatahtlikkust. Eestis on vabatahtlikkus veel üsnagi lapsekingades, tööandjad ei pööra selle olulisusele eriti tähelepanu ning noored ei pea seda oluliseks, nägemata vabatahtlikkuses kasutegurit. Tööandjana väärtustaksin kindlasti seda, kui noor on kaasa löönud vabatahtlikuna, see näitab minu jaoks, et raha teenimine pole ainukene asi, mis teda motiveerib, vaid, noor näeb enda rolli ühiskonna edendajana ka ilma rahalise motivatsioonita. Noore enda asemel näen ma kasutegurit kogemuse ning võrgustiku osas. Kas tõesti paneb ainult raha rattad käima või teeme midagi ka lihtsalt seetõttu, et see läheb meile korda?

Ma loodan siiralt, et tegelik vaatepilt pole sugugi nii trööstitu. Ma tean, et meil on aktiivseid ja tublisid noori, kes on kohuse- ja vastutustundlikud ning valmis vabatahtlikuna panustama ühiskonda. Ma loodan, et aastal 2030 on neid noori veelgi rohkem ja minu tänane mure paistab tühisena. Kuid siin väljatoodu on teema, millele tuleks tähelepanu pöörata ja sellesse arutelusse tuleb kaasata eelkõige noored ise. Las noored räägivad. Kuulame nad ära ja aitame kaasa.