Liisa Tagel

FOTO: Mihkel Maripuu

Ma ei tea, milline paistab Šotimaal tänane hommik, ma olen juba tagasi kodus, ent referendumile järgnenud päevad paistsid, nagu oleks ärgatud pikast unenägusid täis unest. Eriti paistis see sedamoodi Glasgow’s, Šotimaa suurimas linnas, mis sealjuures oli üks neljast piirkonnast, kus iseseisvusele öeldi «jah».

Veel referendumipäeval oli linn täis iseseisvuskampaania siniseid märke ja loosungeid, poolte tänavamuusikute asemel paistsid olevat «jah»-kampaania eest seisjad ning õhus oli tohutu elevus, «nagu uusaastapidu», leidsid paljud. Öö veedeti unetult tulemusi oodates ja seda suurem võis olla iseseisvuse eest seisnute pettumus, kui oli teada, et nende linn hääletas «jah», ent Šotimaa ütles «ei».

Hommikuks olid plakatid, peod ja elevil rahvahulgad kadunud, vaid mõned üksikud sinised plakatid paistsid akendel, ja seal, kuhu koristajad veel jõudnud polnud, võis näha siniste loosungite räbalaid, punaste ka.

Hall ilm ja unetu öö aitasid kaasa tundele, et astusin ühte hoopis teise maailma, kus tuleb tõepoolest pöörduda tagasi tavapärase elu juurde, ent miski kuskil siiski veel kripeldab. Uni oli magus ja ahvatlev – 1,6 miljonile šotimaalasele tundus, et ehk on tõepoolest võimalik Ühendkuningriigist eralduda. Kuna kaks miljonit seda ei tahtnud ning arvasid, et Šotimaal on siiski parem jääda sinna, kus ta on, on enamus rääkinud.

Mõlemal pool on palju neid, kes hingavad kergendatult – olgu tulemus milline tahes, nüüd saab naasta tavalisse maailma, kus ehk ei täida päevi nii palju kirglikku poliitikat. Samamoodi on mõlemal pool neid, kelle ellu jäi kampaania lõppedes tühimik – tohutu impulss lihtsalt peatati kuskil. Hetkelisest uimasusest hoolimata on osa sellest jõust aga alles.

Nüüd on küsimus, mida selle impulsiga argises maailmas teha, et selle hoog ei tooks kaasa vaid kahtlusi ja lõhestumist.

Juba on tekkinud sotsiaalmeedias «liikumine 45» – see protsent rahvast, kes hääletas iseseisvuse poolt – ja levivad 10 nõuannet, kuidas jah-liikumise potentsiaali mitte raisku lasta. Nende hulka kuuluvad soovitused liituda mõne iseseisvust toetanud erakonnaga, hoida nähtaval referendumi eel tõstatunud teemasid, rääkida neist ja igal juhul osaleda – kas siis erakonnas, mõnes organisatsioonis või lihtsalt kogukonna elus, toetades näiteks mõnd heategevusprojekti, tehes šotlaste elu selle läbi paremaks ja hoides alles ideed iseseisvuse võimalikkusest.

Mõlemal poolel on praegu käes märkimisväärne jõud ning kui osakegi sellest kandub edasi ja leiab rakendust konstruktiivsel moel, ei pea unenäo lõpule järgnev argipäev olema sugugi hall.